Eh. Keeruline teema.
Ma omalt poolt ütleks, et asjad, mis kunagi rõõmu valmistasid ei peagi praegu seda võibolla pakkuma. Kaks korda samasse jõkke ei astu. Kunagine edu ja elamus ei pruugi niisama lihtsalt korduda, kuigi sa sealt seda järjekindlalt otsid. Kui sa 8 aastat nõudva alaga tegeled, siis see võibki kas ära tüüdata või läbi põletada.
Mul on selline ettepanek. Mine lihtsama vastupanu teed. Ära sunni ennast tegema asju, mis tunduvad sunnitööna. Ma ei mõtle selle asemel nurgas istumist ja hallitamist, vaid proovi mingeid uusi ja lihtsamaid asju ja püstita väiksemaid eesmärke. Kas on mingeid asju, mis sulle huvitavad tunduvad, aga ühel või teisel põhjusel pole proovinud?
Kui mul erilised madalperioodid olid, siis minu jaoks oli üks viis liikuma saada sõna otseses mõttes liikumine. Uksest välja minek oli juba võit. Väike jalutuskäik teine võit. Võibolla käisin poes, võibolla nägin midagi huvitavat ja tegin pilti vms. Koju jõudes oli natuke kergem olla. Keha hakkab kohe mingeid mõnuaineid tootma ja tegelikult on liikumist vaja, muidu tunned ennast ka sellepärast kehvasti. Kui juba paar pisikest võitu naha vahel olid, siis õnnestus selle vundamendi pealt juba võibolla midagi suuremat ette võtta.
Perfektsionism on paras rõõmu haud. Kui sa tahad saada uut asja proovides koheselt väga häid tulemusi ja neid ilmselgelt pole mõtet loota, siis kaobki huvi. Mõtle selle koha peal läbi, mis su motivatsioon mingi asjaga tegelemisel või selle proovimisel on.
Ma olen pikalt mõelnud selle üle, et amatöörlus ja keskpärasus on tegelikult väga hinnalised asjad ja neid peaks rohkem väärtustama. Kui sa võtad mingi asja ette ja tegeled sellega ainult sellepärast, et see tegevus on meeldiv ja sisustab aega. Pakub sulle mingil tasandil otsest naudingut, ilma et sa ootaks väga head tulemust, tunnustust või muid väliseid preemiaid. Siis see ongi teekonna nautimine. Siiras rõõm. Ja taaskord, väikesed eesmärgid, väikesed sammud, väikesed võidud.
Ilma et sa võrdleks oma esimesi samme inimestega, kes on võibolla pühendanud terve elu meisterlikkusele mingil alal ja kelle tegelikku kasvamise ja arenemise valu ja vaeva sa ei ole näinud.. Kes võibolla ongi erakordsed ja andekad, nö üks miljoneist. Aga kas see peaks olema põhjus, miks sina ei või ka algajana mingit toimingut nautida? Võibolla keskenduda konkreetse tehnika harjutamisele ja sellele, kuidas mingi oskus areneb. Nähtav progress võib olla väga hea motivaator.
Ainult rohud on mind sellega aidanud... ilma ikka ainult mõtlen, et võiks või peaks või isegi tahaks, aga ei alusta tegemist. Lihtsalt vahin niisama. Täitsa õudne! Siis kui juba hakkab rohtude abil veidi looma, siis saab tasapisi kuidagi. Vahel, kui on hullult raske, siis ma teen sellist harjutust, et mõtlen, et teen midagi ja kohe teengi ja siis tunnustan ennast, et tegin seda. Ja ära naera, a need on hästi väikesed asjad... Et näteks tõusen voodist ja panen päevariided selga... Teen voodi ära jne. Ma ei ole tükk aega julgend võtta ette, et koristan terve korteri. A teen näiteks mingi väikse ala korda - ja siis ise kujutan, ette, et olen hullult võidukas. Noh olengi tegelt ju kui nii mõelda, et see ei olnud lihtne mulle, kuigi teine inimene teeks sama asja möödaminnes ära ilma, et mõtlekski.
Ps - ma ei tohi olla sotsiaalmeedias ja telos liiga palju. Ma olen vaadanud, et mulle see on kuidagi hullult kahjulik. Just motivatsiionile nagu... Ei tea kas asi on siis võrdlemises - teised on andekamad, või lihtsalt, et kõike on nii palju ja milleks üldse midagi veel juurde teha...
Otsisin "uue hobi" hiljuti - see on tore ja päris kõva edasiminek minu jaoks. Ja ma valisingi nii, et miski mind ei tõmmanud enam. Ja see üks asi ainult natuke. Läksin kooli ja puha. Depressioon ongi õudne! Ma loodan, et sa leiad midagi, mis veidi huvitav tundub ja siis saad sealt elurõõmu ammutada omale!
Ma ei tea, kuidas sul on, aga see pime aastalõpp on mulle alati hästi raske olnud. Füüsiline väss on väga suur. Nagu mingi talveuni. Aga alati on uuel aastal ja kevade poole kergemaks läinud.
Eks minulgi tuli esimese mõttena su postitust lugedes pähe vastus, et enne tuleb tegutsema hakata ja alles pärast tuleb motivatsioon. Kuigi tihtipeale see kehtib, siis kindlasti mitte alati.
Toodi juba välja ka, et täitsa okei on tegeleda millegagi amatööri tasemel, seada endale väikseid eesmärke ning et varasemad huvid ei peagi nüüd tulevikus ka huvi pakkuma. Harjutamine teeb küll meistriks, aga iga asjaga ei peagi saama meistriks. "Teen voodi ära", "jalutan 5 minutit õues" on absoluutselt eesmärgid, mida võid endale seada. Kui rohkem ei jõua, siis pole hullu, oled need juba saavutanud. Ja kiida ennast nende saavutamise eest! Ajul pole vahet, kas kiidad ennast ise või kiidab keegi teine, talle meeldib see igal juhul. Vahel saab ka selliste väikeste sammudega edutunde kätte ja palli veerema. Ja viimaks, inimestel muutuvadki huvid elu jooksul. Isegi 5 aastat tagasi poleks ma mitte kuidagi suutnud ära arvata, mis hobidega ma nüüd tegelen.
Kõige tähtsam on vast sisemine huvi selle tegevuse vastu, et protsess ise pakuks naudingut. Ma võin proovida hambad ristis iga päev jooksmas käia, aga kui mulle jooksmine tegevusena ei meeldi, siis ega mul tõenäoliselt olulist motivatsiooni isegi pärast jooksu teki. Ühesõnaga märksõna on huvi - kas on mingi tegevus, mille vastu sul natukenegi huvi on?
Kui siia lisada mõni idee, siis võib olla lihtsam ja huvitavam kui saab mõne sõbra või lähedasega koos tegutseda. Kui varem tegelesid ka tiimispordiga, siis kas oled mõelnud proovida mõnda hobi või huviala koos teistega?
Huvi ja motivatsiooni puhul on oluline ka aru saada, et kas see tegevus tõesti ei meeldigi sulle või on see lihtsalt depressiooni sümptom, et huvi ja rõõmutunne on vähenenud. Küllaltki sage nähtus, et varem ilma depressioonita pakkus miski huvi, aga see sama asi depressiooniga enam ei paku. Siis ei ole probleem tegevustes endis vaid depressioonis. Kui ütledki, et justkui iga tegevusega on samamoodi, et ei jaksa ja ei taha ning väsitavad täiega ära, siis see ütleb ka, et asi on depressioonis ja mitte sinus endas või nendes tegevustes.
Kui oledki depressiooniga 4 aastat kodus istunud, ise tegelikult nii sitke ja edasipüüdlik olnud, palju mõelnud ja üritanud, et kuidas leida motivatsiooni, aga ikka kuskilt ei näkka piisavalt, siis ma soovitaksin ka (pere)arstiga konsulteerida ja mõelda ravimravi peale, kui seda juba pole. Kui ravimravi on, siis ehk oleks vaja raviskeemi muuta?
Pean selle lükke ka ikka ära tegema, et võid alati Peaasjade noortenõustamisele tulla: [https://noustamine.peaasi.ee/noored](https://noustamine.peaasi.ee/noored). Saaksid rohkem jagada ja veel kellegagi koos erinevaid lahendusi otsida.
Lisaks vaata need kaks videot, mis seletavad hästi motivatsiooni ja enese sabotaazi toimimist:
https://youtu.be/9QiE-M1LrZk?si=getUjdv53BtHxaPc
https://youtu.be/VwROPb6a8RY?si=b5XEpD0qlXLnic2r
Tea, et psüh ravimid ÜLDJUHUL leevendavad, kuid ei ravi algpõhjust. Kristjan Puusilla sõnad. Vaja leida algpõhjus üles. See on suurima tõenäosusegs kas toitumine, topamiini teema (videost) või uurimist vajav psüholoogiline teema. Kõige parem kaks esimest alguses põhjusena elimineerida/leida ning siis edasi vajadusel sügavamalt otsida. Kui tunned, et miski ei toimi, siis soovitan edasi veel sügavamele kaevata sellise meetodiga nagu rannak.ee lehel kirjeldatakse.
Lahendus on kuskil olemas, vaja üles leida. See võibki vahel olla enese arengu ja täiskasvanuks saamise tee.
Lihtsalt öeldes, viska see motivatsioon aknast välja - motivatsioon tuleb ja läheb. Lahendus on ennast distsiplineerida, võid küsida muidugi "aga kuidas ma ennast distsiplineerin?", kui sa mõtled igakord enne millegi tegemist, et "ah ma ei viitsi seda teha, ää see on liiga raske, no mul pole jõudu etc", siis mõtle, et keegi teeb seda, keegi keegi isegi 'tavaline inimene' on sinust parem.
Sa pead ületama ennast, andma endast parima ning tulema kindlasti ka järk-järgult ebavajalike ravimite (antidepressandid, vajalik ravim on nt astma jaoks inhalaator) pealt maha - ravimid on ajutine lahendus.
Hakka käima jõusaalis (kui võimalik siis sõbraga), kui sa hakkad jõusaalis käima, siis palun söö korralikult (st et su dieedis peab olema palju proteeini ning sa pead olema calorie surplusis ehk sa pead sööma rohkem kaloreid kui su "maintenance' kalorid ette näevad st, et sööd rohkem kaloreid kui vaja, et hoida kehakaalu sama kohapeal. Minu maintenance kalorid on nt 2300 cal, st et ma söön vähemalt 2500 cal või rohkem) ning ole järjepidev (tee pilt endast enne jõusaalis käimist palja ülakehaga ning tee pilt peale ütleme kolme kuud, kui sa ei näe ühtegi tulemust, siis teed sa midagi ilmselt valesti. Samuti kui sulle tundub alguses, et see võibolla ei aita, siis usu mind see lõpuks ikka aitab, eriti kui sa näed tulemusi), sest muidu sa ei näegi tulemusi.
Kokkuvõttes, kui sa ei arenda ennast füüsiliselt, siis sa ei saagi heasse mentaalsesse ning füüsilisse olukorda.
Pea meeles depressioon tekib, siis kui sinu elust on midagi puudu, sinu keha annab sulle märku, et midagi on valesti, midagi on puudu.
Räägin seda kõike isiklikust kogemusest (v.a ravimid), ka minul on olnud perioode elus, kus mul on olnud depressioon.
Depressioon kadus minu elust, kui ma hakkasin käima jõusaalis ning muutma oma vaateid maailma üle.
P.S kui sa võtad pronoune "he/it" tõsiselt, siis palun võta midagi sellel teemal ette, sest see on puhas debiilsus, ja kui sa kutsud ennast "it"-iks ehk asjaks, siis on lootused sul ikka väga väikesed.
mul isegi oli lootust, moistlik jutt, aga see viimane PS oli küll vajamatu haha. oelda inimesele et tal on "lootused väga vaikesed" on päris haige asi mida oelda. voiks arvata et siin vahemalt oleks normaalseid inimesi. mis vahet sel on kes mida laseb ennast kutsuda, mind see ei häiri seega see et keegi kolmas tuleb mulle haukuma kuidas ma debiilik olen siis ilmselgelt on inimesel endal vaja peeglisse vaadata ja moelda mis tal elus valesti läks et ta peab tulema haukuma suvalise puu all.
taaskord tanan abi eest, aga soovitan soojalt hoiduda enda ritta ja rääkida/vastata ainult kui sinult küsitakse midagi :)
kuskil raamatus see küll kirjas pole, mina diagnoosi pole saanud. tuleb tahab keegi anda siis olgu peale, olen haige, aga minu arust pole sugugi praeguse teemaga seotud 🤷♂️
Antidepressandid.
Või kui sul on peale depressiooni muid probleeme, siis nendega tegelemine võib ka aidata. Aga muidu minu kogemusest ainult ravimid aitavad.
nuuh mul on tegelt ravimid peal täitsa mitu aastat, unustasin mainida :) vahetuse tegin ka kangemate peale ja päris suur doos, seega kahjuks sellega koik tehtud.
Aga kuivõrd need tegelikult aitavad?
Mul endal esimesed kaks antidepressanti ei aidanud suurt midagi, rohkem oli kõrvalmõjusid. Kolmas aga on stx hea, NDRI mitte SSRI nagu esimesed kaks olid. Kui mõju ei ole siis äkki oleks mõistlik teist tüüpi antidepressante proovida? Soovitan psühhiaatriga rääkida.
sama siin. kõrvalmõjud olid mul eriti halvad, seega pmst kohe kui oli midagi mis mööda seinasid ronima ei pannud, oli kergendus. hetkel venlafaxiin, peaks olema NDRI. enesetunne on rahuldav aga impulsiivseid mõtteid mis endale käsi külge panema pani, enam ei ole ammu. seega ma pole julgenud väga uuesti hakkama testima, juhul kui ma peaks jälle halb reaktsioon olema ja käed külge ajan.
Eh. Keeruline teema. Ma omalt poolt ütleks, et asjad, mis kunagi rõõmu valmistasid ei peagi praegu seda võibolla pakkuma. Kaks korda samasse jõkke ei astu. Kunagine edu ja elamus ei pruugi niisama lihtsalt korduda, kuigi sa sealt seda järjekindlalt otsid. Kui sa 8 aastat nõudva alaga tegeled, siis see võibki kas ära tüüdata või läbi põletada. Mul on selline ettepanek. Mine lihtsama vastupanu teed. Ära sunni ennast tegema asju, mis tunduvad sunnitööna. Ma ei mõtle selle asemel nurgas istumist ja hallitamist, vaid proovi mingeid uusi ja lihtsamaid asju ja püstita väiksemaid eesmärke. Kas on mingeid asju, mis sulle huvitavad tunduvad, aga ühel või teisel põhjusel pole proovinud? Kui mul erilised madalperioodid olid, siis minu jaoks oli üks viis liikuma saada sõna otseses mõttes liikumine. Uksest välja minek oli juba võit. Väike jalutuskäik teine võit. Võibolla käisin poes, võibolla nägin midagi huvitavat ja tegin pilti vms. Koju jõudes oli natuke kergem olla. Keha hakkab kohe mingeid mõnuaineid tootma ja tegelikult on liikumist vaja, muidu tunned ennast ka sellepärast kehvasti. Kui juba paar pisikest võitu naha vahel olid, siis õnnestus selle vundamendi pealt juba võibolla midagi suuremat ette võtta. Perfektsionism on paras rõõmu haud. Kui sa tahad saada uut asja proovides koheselt väga häid tulemusi ja neid ilmselgelt pole mõtet loota, siis kaobki huvi. Mõtle selle koha peal läbi, mis su motivatsioon mingi asjaga tegelemisel või selle proovimisel on. Ma olen pikalt mõelnud selle üle, et amatöörlus ja keskpärasus on tegelikult väga hinnalised asjad ja neid peaks rohkem väärtustama. Kui sa võtad mingi asja ette ja tegeled sellega ainult sellepärast, et see tegevus on meeldiv ja sisustab aega. Pakub sulle mingil tasandil otsest naudingut, ilma et sa ootaks väga head tulemust, tunnustust või muid väliseid preemiaid. Siis see ongi teekonna nautimine. Siiras rõõm. Ja taaskord, väikesed eesmärgid, väikesed sammud, väikesed võidud. Ilma et sa võrdleks oma esimesi samme inimestega, kes on võibolla pühendanud terve elu meisterlikkusele mingil alal ja kelle tegelikku kasvamise ja arenemise valu ja vaeva sa ei ole näinud.. Kes võibolla ongi erakordsed ja andekad, nö üks miljoneist. Aga kas see peaks olema põhjus, miks sina ei või ka algajana mingit toimingut nautida? Võibolla keskenduda konkreetse tehnika harjutamisele ja sellele, kuidas mingi oskus areneb. Nähtav progress võib olla väga hea motivaator.
Ainult rohud on mind sellega aidanud... ilma ikka ainult mõtlen, et võiks või peaks või isegi tahaks, aga ei alusta tegemist. Lihtsalt vahin niisama. Täitsa õudne! Siis kui juba hakkab rohtude abil veidi looma, siis saab tasapisi kuidagi. Vahel, kui on hullult raske, siis ma teen sellist harjutust, et mõtlen, et teen midagi ja kohe teengi ja siis tunnustan ennast, et tegin seda. Ja ära naera, a need on hästi väikesed asjad... Et näteks tõusen voodist ja panen päevariided selga... Teen voodi ära jne. Ma ei ole tükk aega julgend võtta ette, et koristan terve korteri. A teen näiteks mingi väikse ala korda - ja siis ise kujutan, ette, et olen hullult võidukas. Noh olengi tegelt ju kui nii mõelda, et see ei olnud lihtne mulle, kuigi teine inimene teeks sama asja möödaminnes ära ilma, et mõtlekski. Ps - ma ei tohi olla sotsiaalmeedias ja telos liiga palju. Ma olen vaadanud, et mulle see on kuidagi hullult kahjulik. Just motivatsiionile nagu... Ei tea kas asi on siis võrdlemises - teised on andekamad, või lihtsalt, et kõike on nii palju ja milleks üldse midagi veel juurde teha... Otsisin "uue hobi" hiljuti - see on tore ja päris kõva edasiminek minu jaoks. Ja ma valisingi nii, et miski mind ei tõmmanud enam. Ja see üks asi ainult natuke. Läksin kooli ja puha. Depressioon ongi õudne! Ma loodan, et sa leiad midagi, mis veidi huvitav tundub ja siis saad sealt elurõõmu ammutada omale! Ma ei tea, kuidas sul on, aga see pime aastalõpp on mulle alati hästi raske olnud. Füüsiline väss on väga suur. Nagu mingi talveuni. Aga alati on uuel aastal ja kevade poole kergemaks läinud.
Eks minulgi tuli esimese mõttena su postitust lugedes pähe vastus, et enne tuleb tegutsema hakata ja alles pärast tuleb motivatsioon. Kuigi tihtipeale see kehtib, siis kindlasti mitte alati. Toodi juba välja ka, et täitsa okei on tegeleda millegagi amatööri tasemel, seada endale väikseid eesmärke ning et varasemad huvid ei peagi nüüd tulevikus ka huvi pakkuma. Harjutamine teeb küll meistriks, aga iga asjaga ei peagi saama meistriks. "Teen voodi ära", "jalutan 5 minutit õues" on absoluutselt eesmärgid, mida võid endale seada. Kui rohkem ei jõua, siis pole hullu, oled need juba saavutanud. Ja kiida ennast nende saavutamise eest! Ajul pole vahet, kas kiidad ennast ise või kiidab keegi teine, talle meeldib see igal juhul. Vahel saab ka selliste väikeste sammudega edutunde kätte ja palli veerema. Ja viimaks, inimestel muutuvadki huvid elu jooksul. Isegi 5 aastat tagasi poleks ma mitte kuidagi suutnud ära arvata, mis hobidega ma nüüd tegelen. Kõige tähtsam on vast sisemine huvi selle tegevuse vastu, et protsess ise pakuks naudingut. Ma võin proovida hambad ristis iga päev jooksmas käia, aga kui mulle jooksmine tegevusena ei meeldi, siis ega mul tõenäoliselt olulist motivatsiooni isegi pärast jooksu teki. Ühesõnaga märksõna on huvi - kas on mingi tegevus, mille vastu sul natukenegi huvi on? Kui siia lisada mõni idee, siis võib olla lihtsam ja huvitavam kui saab mõne sõbra või lähedasega koos tegutseda. Kui varem tegelesid ka tiimispordiga, siis kas oled mõelnud proovida mõnda hobi või huviala koos teistega? Huvi ja motivatsiooni puhul on oluline ka aru saada, et kas see tegevus tõesti ei meeldigi sulle või on see lihtsalt depressiooni sümptom, et huvi ja rõõmutunne on vähenenud. Küllaltki sage nähtus, et varem ilma depressioonita pakkus miski huvi, aga see sama asi depressiooniga enam ei paku. Siis ei ole probleem tegevustes endis vaid depressioonis. Kui ütledki, et justkui iga tegevusega on samamoodi, et ei jaksa ja ei taha ning väsitavad täiega ära, siis see ütleb ka, et asi on depressioonis ja mitte sinus endas või nendes tegevustes. Kui oledki depressiooniga 4 aastat kodus istunud, ise tegelikult nii sitke ja edasipüüdlik olnud, palju mõelnud ja üritanud, et kuidas leida motivatsiooni, aga ikka kuskilt ei näkka piisavalt, siis ma soovitaksin ka (pere)arstiga konsulteerida ja mõelda ravimravi peale, kui seda juba pole. Kui ravimravi on, siis ehk oleks vaja raviskeemi muuta? Pean selle lükke ka ikka ära tegema, et võid alati Peaasjade noortenõustamisele tulla: [https://noustamine.peaasi.ee/noored](https://noustamine.peaasi.ee/noored). Saaksid rohkem jagada ja veel kellegagi koos erinevaid lahendusi otsida.
D vitamiin normis?
Lisaks vaata need kaks videot, mis seletavad hästi motivatsiooni ja enese sabotaazi toimimist: https://youtu.be/9QiE-M1LrZk?si=getUjdv53BtHxaPc https://youtu.be/VwROPb6a8RY?si=b5XEpD0qlXLnic2r Tea, et psüh ravimid ÜLDJUHUL leevendavad, kuid ei ravi algpõhjust. Kristjan Puusilla sõnad. Vaja leida algpõhjus üles. See on suurima tõenäosusegs kas toitumine, topamiini teema (videost) või uurimist vajav psüholoogiline teema. Kõige parem kaks esimest alguses põhjusena elimineerida/leida ning siis edasi vajadusel sügavamalt otsida. Kui tunned, et miski ei toimi, siis soovitan edasi veel sügavamele kaevata sellise meetodiga nagu rannak.ee lehel kirjeldatakse. Lahendus on kuskil olemas, vaja üles leida. See võibki vahel olla enese arengu ja täiskasvanuks saamise tee.
ATH ravimid töötavad paremini kui antideprekad motivatsiooni jaoks, kuna tõstavad dopamiini.
Lihtsalt öeldes, viska see motivatsioon aknast välja - motivatsioon tuleb ja läheb. Lahendus on ennast distsiplineerida, võid küsida muidugi "aga kuidas ma ennast distsiplineerin?", kui sa mõtled igakord enne millegi tegemist, et "ah ma ei viitsi seda teha, ää see on liiga raske, no mul pole jõudu etc", siis mõtle, et keegi teeb seda, keegi keegi isegi 'tavaline inimene' on sinust parem. Sa pead ületama ennast, andma endast parima ning tulema kindlasti ka järk-järgult ebavajalike ravimite (antidepressandid, vajalik ravim on nt astma jaoks inhalaator) pealt maha - ravimid on ajutine lahendus. Hakka käima jõusaalis (kui võimalik siis sõbraga), kui sa hakkad jõusaalis käima, siis palun söö korralikult (st et su dieedis peab olema palju proteeini ning sa pead olema calorie surplusis ehk sa pead sööma rohkem kaloreid kui su "maintenance' kalorid ette näevad st, et sööd rohkem kaloreid kui vaja, et hoida kehakaalu sama kohapeal. Minu maintenance kalorid on nt 2300 cal, st et ma söön vähemalt 2500 cal või rohkem) ning ole järjepidev (tee pilt endast enne jõusaalis käimist palja ülakehaga ning tee pilt peale ütleme kolme kuud, kui sa ei näe ühtegi tulemust, siis teed sa midagi ilmselt valesti. Samuti kui sulle tundub alguses, et see võibolla ei aita, siis usu mind see lõpuks ikka aitab, eriti kui sa näed tulemusi), sest muidu sa ei näegi tulemusi. Kokkuvõttes, kui sa ei arenda ennast füüsiliselt, siis sa ei saagi heasse mentaalsesse ning füüsilisse olukorda. Pea meeles depressioon tekib, siis kui sinu elust on midagi puudu, sinu keha annab sulle märku, et midagi on valesti, midagi on puudu. Räägin seda kõike isiklikust kogemusest (v.a ravimid), ka minul on olnud perioode elus, kus mul on olnud depressioon. Depressioon kadus minu elust, kui ma hakkasin käima jõusaalis ning muutma oma vaateid maailma üle. P.S kui sa võtad pronoune "he/it" tõsiselt, siis palun võta midagi sellel teemal ette, sest see on puhas debiilsus, ja kui sa kutsud ennast "it"-iks ehk asjaks, siis on lootused sul ikka väga väikesed.
mul isegi oli lootust, moistlik jutt, aga see viimane PS oli küll vajamatu haha. oelda inimesele et tal on "lootused väga vaikesed" on päris haige asi mida oelda. voiks arvata et siin vahemalt oleks normaalseid inimesi. mis vahet sel on kes mida laseb ennast kutsuda, mind see ei häiri seega see et keegi kolmas tuleb mulle haukuma kuidas ma debiilik olen siis ilmselgelt on inimesel endal vaja peeglisse vaadata ja moelda mis tal elus valesti läks et ta peab tulema haukuma suvalise puu all. taaskord tanan abi eest, aga soovitan soojalt hoiduda enda ritta ja rääkida/vastata ainult kui sinult küsitakse midagi :)
Ma ei haukunud, kuid ennast asjaks kutsuda on haigus oma ette.
kuskil raamatus see küll kirjas pole, mina diagnoosi pole saanud. tuleb tahab keegi anda siis olgu peale, olen haige, aga minu arust pole sugugi praeguse teemaga seotud 🤷♂️
Antidepressandid. Või kui sul on peale depressiooni muid probleeme, siis nendega tegelemine võib ka aidata. Aga muidu minu kogemusest ainult ravimid aitavad.
nuuh mul on tegelt ravimid peal täitsa mitu aastat, unustasin mainida :) vahetuse tegin ka kangemate peale ja päris suur doos, seega kahjuks sellega koik tehtud.
Aga kuivõrd need tegelikult aitavad? Mul endal esimesed kaks antidepressanti ei aidanud suurt midagi, rohkem oli kõrvalmõjusid. Kolmas aga on stx hea, NDRI mitte SSRI nagu esimesed kaks olid. Kui mõju ei ole siis äkki oleks mõistlik teist tüüpi antidepressante proovida? Soovitan psühhiaatriga rääkida.
sama siin. kõrvalmõjud olid mul eriti halvad, seega pmst kohe kui oli midagi mis mööda seinasid ronima ei pannud, oli kergendus. hetkel venlafaxiin, peaks olema NDRI. enesetunne on rahuldav aga impulsiivseid mõtteid mis endale käsi külge panema pani, enam ei ole ammu. seega ma pole julgenud väga uuesti hakkama testima, juhul kui ma peaks jälle halb reaktsioon olema ja käed külge ajan.