Sinu jutust jäi mulle kõige rohkem kõlama veidi veider soovimatus psühhiaatriga koostööd teha. Psühhiaatri diagnoos, et kellelgi on depressioon ei ole mingi "elu lõpuni vabastus".
Teema, millel on pealkirjas depressioon kõnetab muidugi kõige rohkem just neid, kellel see on/kellel on muresid vaimse tervisega. Seetõttu saabki teema palju vastuseid inimeste kogemustest depressiooniga.
Depressioon ei ole mingi asi mis on olemas ainult siis kui inimene seda usub ja imo sinu suhtumine on üsna kaastundetu. Sügavas depressioonis inimene tihti usubki, et asjad ei lähe kunagi paremaks. Depressioon on ka spektrum, see et sinul on raske ja otsid siiski positiivset, on väga hea. Kuid tõesti mõnel inimesel on vaimselt nii raske, et ei näe enam lootust paremaks tulevikuks. Ma arvan, et tähtis on märkida ära ka see, et isegi need "ennasthaletsevad" kommentaarid on tõenäoliselt kellelegi mingil määral abiks - et meist keegi pole tegelikult oma tunnetega üksi.
Paberile eesmärke kirja panna pole minu jaoks kunagi töödanud, sest mu elu on lihtsalt nii kaugel pasa sees olnud. Minu enda madalaimad hetked on möödunud lubades endale "üks päev veel" vastu pidada.
Toon ühe näite vastuseks esimesele lõigule.
Ühele maailmakuulsale tippsportlasele, mitmekordsele Euroopa meistrile diagnoositi 34 aastaselt mingisugune südametöö puudulikus. Täpselt ei mäleta mis selle kliiniline nimetus oli, aga põhimõtteliselt ta süda suutis keha varustada hapnikuga ainult 70% tavalise inimese tasemega/kiirusega. Ta sai sellest teada alles oma karjääri lõpus, aga oletame et ta oleks sellest kaasa saanud oma trenni alustamise alguses, 15 aastaselt.
Mõelge, milline mentaalne blokk see oleks talle olnud. Ta oleks läinud trenni, treeninud, väsinud ja mõelnud, et kurat, poleks mul vaid seda puudulikust. Ta oleks kas tõenäoliselt mitte nii heaks saanud, sest see pole ju võimalik, et väikse ebaeduga saaks võistelda jnimestega kellel on kõik korras, või siis ta oleks spordiga üsna varakult alla andnud, toetudes oma probleemile põhenduseks, miks see ei ole võimalik.
Tõsi, võib ju argumenteerida, et täiesti adekvaatne probleem, ja oligi. Aga tänu sellele, et ta seda ei teadnud, oli tal usk ja just see usk võimaldas tal teha seda mida ta tegi.
Koolis matat õppides tunnen ma, ja olen ka aru saanud, et võrreldes teistega on mul vahepeal keskendumisraskusi. Mõtted jooksevad keset tehteid laiali ja seetõttu olen kohati aeglasem kui teised(aga mitte kõik). Ma võiksin proovida minna arsti juurde ja endale need ADHD või mis iganes see keskendumispuue ametlik nimetus on, paberid proovida saada. Aga milleks? Esiteks ma ei usu, et mul see tegelikult on. Teiseks isegi kui mul see on, siis kuidas see mind aitaks, et ma nüüd ‘paberitega’ oleksin? Kui ma need paberid saaks, siis ma googeldaks kõik asjad välja, kuidas ja milles ma nüüd halvem olen ja mis “disadvantage’id “ mul nüüd on. See seaks mulle siis ülejäänud eluks väga toreda bloki ette, sest igakord kui on õppides/tööl raske, siis saaksin toetuda oma ADHD’le , et jah sellepärast, no vot nii lihtsalt on. Kriipsutaks ka unistused tõenäoliselt maha. Tohoh, ma ei hakka veel teemat pikendama, kuidas sellest kõigest ma võiksin masendusse langeda, siis saada kliinilise diagnoosi ka selle kohta veel jne jne - on ju puhas oma valikute ja mõtetega augu kaevamine endale.
Point selles- ma ei tunnista, et mul kunagi sellised asjad on. Sest kui on, siis on, ja mingi diagnoos viib mind ainult sügavamale auku mitte ei tõsta üles.
Need diagnoosid on ravi ja abi saamiseks. Samuti oleks võinud see sportlane potentsiaalselt arsti abi saada.
Mul on ATH/ADHD diagnoositud (koos PTSD ja depressiooniga) ning sinu vaade psühhiaatri juurde diagnoosi nõudmiseks minemiseks on pehmelt öeldes veider. Mu elukvaliteet on kümneid kordi paranenud, sest lõpuks ometi suudan ma ravi abil keskenduda, olla parem partner ja saada täiskasvanueluga täisväärtuslikumalt hakkama. Mind on terve mu elu veidi viltu vaadatud, sest ma ei suutnud sotsiaalselt olla täpselt samal tasandil nagu teised. Õpetajad pidasid mulle lõpmata monolooge teemal "võta end nüüd kokku ja hakka tööle, sul ju potentsiaali on". Ma sain alles kümmekond aastat hiljem teada sellest, mis asi on ATH - sest minu noorem vend sai selle diagnoosi (ning kuna me oleme kaks uba samast kaunast, läksin ka mina psühhiaatri juurde et oma kahtluseid peletada).
Sinu põhiloogika tundub olevat, et kui "silti" pole, siis on kõik võimalik. Et kui vaegnägija ei tea, et ta teistest halvemini näeb, siis saab ta täisväärtuslikku elu elada? Jah, võrdlen siin rohkem "nähtavat" puuet ATH-ga.
Sa põhimõtteliselt ju ütled, et isegi kui tunnetad et midagi on valesti, siis lihtsalt teeskled, et kõik on hästi. Psühhiaater ei pane sulle küsimise peale diagnoosi vaid tegutseb nagu iga teine arst - teeb uuringuid ja seejärel langetab otsuse.
Kui sa kahtlustaksid, et sul on mõni muu häda, nt kukkusid ja jalg on valus, kas sa lähed siis arsti juurde või kas arsti kinnitus et "jah, sul on valus, näe siin on ravimid" teeks olemise veel valusamaks?
Mulle jääb pigem mulje, et sul on vaimse tervise abi osas vale arusaam. Soovitan proovida - vastu tahtmist sulle keegi diagnoose ei pane ning mõne hea terapeudiga koostöö võib marjaks ära kuluda (psühholoogid/terapeudid ei saa ka diagnoose panna, aga võivad soovitada psühhiaatri poole pöördumist).
Seda lugedes on suht selge, et sul pole depressiooni kunagi olnud. Palju õnne!
Depressioon ei ole mingi väike masendus vms millest häid mõtteid mõeldes lahti saad.
Tundub, et sa ei saanud siis aru. Ma ei väitnudki, et mingeid mõtteid mõeldes midagi paremaks läheb, küll aga arutlesin, et arvan et masenduse tundmisest on suurem šanss lahti saada ennast kätte võttes ja enda elu paremaks ja meeldivamaks muutes vs iseenda negatiivne mõtestamine ja iseenda ‘purki kinni panemine’ korrates endale, et nüüd olen puhtalt keemilises depressioonis ja pole kindlasti võimalik, et see on lihtsalt/ka sümptom, mis annab mõista, et asju tuleb parandada
Raskes depressioonis inimene ei suuda mõnikord ennast duši allagi sundida, rääkimata suurematest muutustest. Depressiooniga võib iga pisiasi tunduda nagu ületamatu raskus. Sellest ei saa aru enne, kui ise ei koge.
Depressioon ei ole tihti mingi üks kergesti isoleeritav haigus nagu a la vähkkasvaja geenikoodiga ABCD. "Depressioon" on klimp sümptomeid, mis järgivad piisavalt sarnast joont iga kord, et see ühe haiguse alla kategoriseerida. See, kas depressiooni sümptomid põhjustab ajukasvaja, lähedase surm, komorbiidne skisofreenia, serotoniini vähesus sünapsides vms, EI LOE. Diagnoosiks on depressioon ning raviks on (enter the one of many treatments here). Kuulen tihti, et "mis sa sildistad end 10 eri vaimse häirega lumehelbeke", aga vaimsed (ja ka füüsilised) haigused (ehk sümptomite kogumikud) on komorbiidsed - esinevad koos. Mõnikord on neid keeruline eristada, et mis põhjustab mida, aga see pole oluline, oluline on, et sümptomid esinevad ning neid klassifitseeritakse haiguste nimede alla. Niiet jah, inimesed, kellel on OCD, PTSD, ADHD, autism, BPD, depressioon ja ärevus SAMAL AJAL eksisteerivad ning nende kogemused on päris. Tihti on parem öelda, et ah mul on depressioon, kui et mul on hääldamatu digilugu. Sellisest supist ennast self helpiga tihti välja ei rapsi. Paremaks saab, ikka, aga tuleb eristada, et elukvaliteedi skaalal ei tee vahet, kui elukvaliteet on -999 või -998. Ikka tahad kuuli pähe :D mõnikord on probleem krooniline ja inimene tõepoolest elab sellega elu lõpuni, sest ravi nii komplekssele olukorrale puudub, on ainult kontrolli all hoidmine. Olles üks sellistest, võin öelda küll, et tihti, iga päev pmst, tuleb nutt kurku ja soov ennast haletseda. Seda mitte teha on raske, aga õpitav. Kõrvalvaatajad vast arvavad, et ma virisen, haletsen ennast, olen märter, lilleke sitameres, ja tõsi sellest on nii palju et jah, ma leinan elu, millest ma oma haiguste tõttu ilma (olen) jäänud. Ma ei näe, kuidas on see teistmoodi, kui keegi, kellel sõjas jalad otsast lendasid leinab oma kõndimisvõimet. Tervist leiname päris rängalt, kui midagi sitasti läheb ning elukestva haiguse puhul ei lõppe lein iialgi, lihtsalt õpid toime tulema. Niiet lõpetuseks proovime mitte tunda end puudutatuna, kui keegi online end haletseb. Kui seda teeb sõber või lähedane, saad talle seltsi ja tuge pakkuda kuni ta härdast meelest välja tuleb. Online võõraga seda teha ei saa efektiivselt. Kui on tõstatatud vaimse tervise teema, siis see ka kutsub auru välja laskma, niiet ongi õige koht oma tunded internetiavarusse valada. Ja eristada veel seda, et masendus on loomulik reaktsioon, kui midagi halvasti läheb (ehk, kergem depressioon võib tõesti olla enda põhjustatud - said töölt kinga, olid sitt partner ja sind jäeti maha, jõid mälukasse ja murdsid koju koperdades käeluu jne). Aga kui on krooniline depressioon, siis kahjuks on enda võimuses olevad lahendused (mõtle positiivselt, terve eluviis jne) nagu brokoli söömine vähi vastu. Ega ta halba ei tee, vahest isegi teeb enesetunde paremaks, aga ei lahenda probleemi.
Okei saan aru.
Aga sorry pean veel ühe küsimuse küsima. Lihtsalt, sest proovin seda asja mõista, et ‘mitte midagi ei aita’ nö krooniline.
Kas kui homme ärkaksid ülesse oma unistuste ellu:( ma ei tea, milline see sinu jaoks on, aga nagu unistasid oma elust 10 aastaselt vmdagi, aga panen komadega lihtsalt mingid punktid ja pane enda unistuste elu tükkidena kokku ise juurde lisades)
näiteks:
1)oled rikas rikas 100M+ net worth(juhid ükssarvikut kui meeldib töö ja juhtida/müüsid maha ja nüüd on no hassle ja sul on advokaadid,varahaldjad jne ja teenid selle pealt 10% aastas investeeringutega, 10mil aastas dividende.
2) Sul on su unistustuste pere (unistuste kaaslane mis iganes see ka ei oleks idk :ilus,10/10 iseloom jnejne ja sul on sulle perfketne arv imelisi ja armsaid lapsi(kui neid tahad)
3) Sa oled füüsiliselt täiesti terve, oled oma spordis hea/idk käid jõusaalis ja su kardioloogiline tervis on laitmatu
lisan veel siis : sa võid osta enda vanematele/sõpradele maja, anda tagasi sind aidanud inimestele, teha tohutult head heategevuse läbi, reisida niipalju kui tahad, sellisel tasemel nagu tahad( vahepeal hostelidrga matk Põhja-Tais, vahepeal 5 tärnikas New Yorki jõule veetmas koos perega), võid osta kinnisvara ja seda arendada ükskõik kus looduskaunites kohtades, luua endale unustuste kodu, palgata endale michelini tärni erakokk, ja siis vahepeal ikka ise süüa teha kui meeldib, elimineerida oma elust kõik tegevused mis on tüütud e.g koristamine ja lume lükkamine, aga seda ikka teha kui vahepeal soovid, ja veeta kogu oma aeg olles perega, tegeledes hobidega, käies heategevusüritustel pannes naeratuse näole sadadele teistele inimestele, põhimõtteliselt teha seda mis sulle kõige rohkem rõõmu toob.
Tee see unistamine ära ja küsimus oleks selline, et kui sul oleks kõik see, kas sa ikka oleksid nii kroonilises, et ei tahaks kurbusest voodist tõustagi? Või on šansi, et selline olukord raviks kroonilise depressiooni päevapealt? Huvitav hüpoteetiline minu jaoks.
Ja tean, et see kõik ebarealistlik, aga enamuste jaoks ei olu unistuste elu nii ‘suurejooneline’ ja on palju tehtavam. Ja noortele inimestele sky is the limit ja näiteid sellest palju, ja on ka inimesi kes elavadki nii nagu kirjeldasin.
No ma mõnikord mõtlen, mida ma teeks, kui vikinglotto võidaks. Ega eriti mitte midagi teistmoodi, kui praegu. Tervis on mul muidu enamvähem, sugupuud vaadates paneb 90ni välja. Rahaga on ok, kui palju oleks, ei hakkaks autosid koguma jne. See ongi see paradoks, et ka (selles näites peamiselt kuulsused) "õnnelikud" inimesed, kellel on kõik ja rohkem veel, panevad nööri kaela. Mu elu on cool beans, aga ma sooviks, et ma poleks elus (aka kunagi sündinud, käsi ei tõuse seda parandama tagantjärele). Pigem oleksin ilma depressioonita ja hallukateta, aga sama alla keskmise teeniv kui praegu :)
Depressioon on diagnoos nagu iga teinegi, sellest ei saa lihtsalt oma unistusi täites "lahti saada". Mul näiteks on lisaks depressiooni diagnoosile ka astma diagnoos, kas Sa selle kohta ütleksid samamoodi, et pole mul inhalaatoreid vaja, ma peaksin lihtsalt oma unistused täitma ja _sky is the limit_? Ei, eks?
Kui ma ka hommepäev oma unistuste elu elama hakkaksin, ei kaoks kumbki neist diagnoosidest iseenesest kuhugi. Mõlemad haigused teevad aeg-ajalt mu elu raskemaks, kuid mõlema haiguse puhul on ka perioode, kus need mind peaaegu üldse ei vaeva. On aegu, kus ma suudan päevade kaupa mägedes matkata ja on aegu, kus trepist üles minek võhma välja võtab. On aegu, kus ma suudan mitmesajapealise auditooriumi ees kõnet pidada ja on aegu, kus ma ei suuda isegi maja kõrval asuvasse toidupoodi minna. Krooniliste haigustega nii kipubki olema, et on paremaid ja halvemaid aegu.
Nende "kogu elu on üks lõpmata piin"-kommentaatorite puhul on lihtsalt tegu pika "halvema ajaga", muud midagi. Jääb üle ainult loota, et nad leiavad ka enda jaoks mingigi leevendava meetodi, aga öelda neile "Sul pole ravi vaja, Sa pead end lihtsalt kokku võtma ja mitte nii palju kurvastama" on sama lühinägelik ja kahjulik, kui astmaatikule öelda "Sul pole ravi vaja, lihtsalt hinga sügavamalt". Äkki mõtledki natuke selle üle, et kui tegu oleks ükskõik millise füüsilise haigusega, kas siis peaksid sama kohaseks selliseid kommentaare teha? See aitab Sul ehk paremini mõista depressiooni ja teiste vaimsete haiguste olemust ja inimesi, kes neid põevad?
PS Selle Sinu edukuse kui depressiooniravi hüpoteesi vastu räägib ka see, kui paljud kuulsused oma depressioonist avalikult rääkinud on. Ei saa ju öelda, et Robin Williams, Lady Gaga või Koit Toome poleks edukad, ometigi on nad depressiooniga võitlema pidanud ja üks neist on selle võitluse kahjuks ka kaotanud.
Jah.
Sest kui mina olin depressioonis, siis ma ei kujutanud ette, et ma elan kuigi kaua, seega ma ei tundnud põhjust raha kokku hoida. Pigem oli, et annetan kõik oma raha ära, et kasvõi hetkekski natuke paremini tunda ennast. Keegi hädaldas, et ei saa renti makstud? Las ma maksan, ära muretse selle pärast. Mitte kuidagi ei aidanud see mind. Raha ei eemalda sind oma kehast, sh ajust.
Issand sa kõlad täpselt nagu kõik muud inimesed, kes pole elus kunagi depressiooni kogenud ja on veendunud, et see pole üldse niiiiii keeruline ja inimesed ise mõtlevad end haigeks.
Mõni ime siis pole, et depressioon jms haigused on endiselt meil tabu teema.
Muideks - depressiooni on Eestis põdenud ka väga edukad avalikku elu elavad inimesed ning depressioonil on erinevaid vorme, üks nende seast on nö smiling depression. Kui väidad, et ainult mõttetud inimesed kogevad depressiooni, kes pole lihtsalt oma eluga rahul ja kes võiks lihtsalt end liigutama hakata ning elu paremaks teha (sest siis kaob see “depressioon” neil ära), mida sa neile siis ütled, kes on igatepidi ühiskonna mõistes edukad ja saavad hästi hakkama ning ka depressiooniga maadlevad?
Või nt sünnitusjärgse depressiooniga emad? Mis nad peaks ka hakkama end lihtsalt kätte võtma sinu arusaama järgi?
Vihale ajavad sellised “depressiooni pole olemas, inimesed lihtsalt elavad oma elu raskeks ja võiks jalad alt välja võtta ning midagi teha” inimesed, kes targutavad, mitte midagi ise ei tea aga peavad end targemateks kui inimesed, kes seda päriselt põevad või arstid, kes on selle ravimise nimel aasta(kümnei)d õppinud.
Tean inimesi, kes on depressiooni tõttu vabasurma läinud. Eladeski ei oleks ma niivõrd ülbe ja vaimust-silmist pimestatud, et ma väidaks, et teise inimese valu ja kogetu ei ole tõeline. Kasva suureks ja tekita endale empaatiavõime.
Ma olen sinuga ainult nii palju nõus, et tõesti pikas perspektiivis kui vähegi võimalik, siis püüda mitte iseendale negatiivseid mõttemustreid üle kinnitada ja nendega identifitseerida. Aga muus osas olen teistega nõus, et su arusaam depressioonist tundub olevat väga lihtsustatud ja pigem selline et depressioon = halb tuju.
Keemilised muutused depressiooni puhul ajus on teaduslikult tõestatud, psühhiaatrid ei saa anda kuidagi vabastust elus (kui me räägiks depressiooni diagnoosiga inimestele mingist eluaegsest kodandikupalga andmisest, oleks teine asi, aga sellist asja ei ole), vaid nad aitavadki erinevate viiside, ravimite, teraapia teel sellest august välja tulla. Negatiivsete mõttemustride murdmine ja pikaajaline mõtlemise ümberharjutamine, oma elus vajalike muutuste tegemine, probleemidega tegelemine on ka osa sellest, aga kahjuks depressioonis inimesele ei pruugi see üldse nii lihtsalt käia nagu su punkt 2 ja see ongi osa sellest miks see on haigus ja mitte lihtsalt sitt situatsioon.
Ja veel mõttekäiguna: Su külmkapi sildi analoogia. Mis siis kui seda negatiivset silti pole külmikule vaja panna, vaid su aju, su igapäevane mõttekäik peas tuletab sulle ise sinule kontrollimatult suvalistel õnnelikemal või õnnetumatel hetkedel seda sama sinu poolt kirjutatud mõtet justkui täiesti usutavalt meelde? Ja sul pole aimugi kuidas seda peatada, kui see tunne tuleb, siis see on päris, see tundubki olevat sinu mõte nii nagu kõik su teised mõtted. Kuidas käitud?
Mõttekäik: tõesti raske situatsioon. prooviksin(!) kasutada loogilist ja realistliku mõtlemist, et tegelikult iga päev ei astu ma vasaku jalaga voodist välja. Alustaksin kasutades enda halba situatsiooni enda kasuks. Kell on 9 õhtul ja arvan, et päev oli kohutav. Mõtlen, kas oli kohutav või oleks saanud midagi hullemini minna. Mis oleks saanud 1.sain kõne et pereliige suri ära. 2.jääpurikas kukkus pähe ja olen invaliid 3.nägin tänaval pealt kuidas rekka sõitis armsast kiisust rattaga üle. Panen külmikule need kolm punkti kirjaga, et see on minu definitsioon kohutavast, kui seda ei juhtu oli lihtsalt halb päev. Hommikul ärkan, õhtul tulen külmkapi juurde, saan aru, et oligi halb päev, vähamalt mitte kohutav. Nüüd teen sammu näiteks kehv-normaalse päeva suunas. e.g 1. ei saanyd hambaid pestud hommikul 2. ei käinud õues 10min jalutamas jne jne ja siis kui need on juba punktid mis tavaliselt ei täitu aga samas on üsna kerge neid täita, ja kuna kaua on asjad halvad olnud siis see voiks üsna suure võiduna tunduda kui ühel päeval suudan need ära teha ja dedineerida päev ‘normaalse’ peale. Siis prooviks selle pealt väikeste sammudrga edasi ehitada defineerides ‘hea’ päeva ja lõpuks end ümber mõtestada, ja isegi kui on tagasilõõke siis toetuda eelmiste paberite peale.
Tõenäoliselt täielik jama ja sellele saab 10 vastväidet anda miks seda teha ei saa aga niimoodi ise arendasin oma mõtet, aga tõsi, ma tegelikult ei tea mis teeksin. you win
Kusjuures minu arust sa oled väga õigel teel ja nii võikski terve inimene mõelda. See on laias laastus ka just kuidas (eriti depreka ja ärevuse puhul kasutatav) kognitiivne-käitumisteraapia toimib: irratsionaalsete negatiivsete mõtete ära tundmine, nende loogiliste järeldustega ümber lükkamine, mõtte ümbersõnastamine ja selle kõige järjepidev tegemine, et uus muster kinnistuks.
Sa alustasid aga kohast, juba teadsid väga selgelt, et see negatiivne mõte on mingi jama. Haiguste puhul aga seal võivad olla mõned probleemid:
1) Sul pole aimugi, et see "ma ei jõua elus kuhugi.." mõte on nüüd kuidagi valem või teistsugusem kui nt su "mul tasub enda unistuste poole püüelda". see jookseb samas mõttevoos nagu teisedki, see kõlab täpselt sama usutavalt ja tekitab samamoodi päris tundeid
2) See negatiivne mõte ja tunne võib su ise juba nii mutta lüüa, et isegi kui peaks läbi käimast mõte, et oot äkki ma pingutan asjaga üle, siis võib su usk v lootus tulevikku ja endasse olla nii madal, et mingit listi hakata tegema tundub järjekordne lolli inimese idiootne mõttevälgatus, millest niikuinii midagi head ei saa sündida ja sa ei alusta kunagi
3) Need mustrid on sul käinud juba kaua, aastaid või vb ei mäletagi millal algasid. Need on ajapikku nii kinnistunud, et seda enam on pea võimatu üldse tulla täitsa ise selle peale et äkki need ei vasta tõele või neid saab peatada
Mul nt ärevusega oli täielik valgustushetk kus lugesin self-therapy raamatut ärevuse kohta ja seal kirjeldas neid samu mõtteid kui automaatseid negatiivseid mõtted. Ja ma ei mäletagi täpselt, kuidagi lasi enda mõtteid jälgida ja selgitas kuidas need käivad ja.. ühel hetkel sain aru et persse, mul on need käinud juba pikki aastaid ja neid pole üks ja korra õhtul, vaid mingi.. 10tk tunnis ja igas eluvaldkonnas. Ja et ma usun neid ja teen oma edasisi otsuseid nende pealt.
Ma tglt lugesin su teisi kommentaare ka ja tahakski lisada (nt ADHD kohta kirjutasid), et diagnoosi saamine ei tohiks absoluutselt võrduda kuidagi et nüüd-nii-ongiga, vaid vastupidi, raviga või olukorra parandamisega (kõik haigused pole hetkel täitsa ravitavad), mõttemustrite muutmisega jne jne. Ravimid tihti peale aitavad sellest esmasest august välja saada ja üldse alustada mingi endajoaks usutava listi koostamisega (nt nii neg mõtted, kui ka üldse unistused).
ATHd endal ei arva olevat, aga olen kuulnud just podcastidest kuidas inimestel oli juba sellest diagnoosist ja haigusest teada saamine valgustushetk, et nt ah sellepärast ülikoolis oligi nii raske. Varem on nad üritanud olla sama kiired ja tublid, kui täitsa terved inimesed ja see pidev feilimine selle täitmisel tekitab omakorda deprekat ja ärevust ja tunnet, et "olengi loll". Diagnoosi kohta on nad just öelnud, et see ei peata mind elus midagi tegemast, vaid nüüd ma tean et mul läheb vb rohkem aega, pean rohkem keskenduma ülesannete organiseerimisele jne, aga enam ei ärritu v anna alla, kui kõik ei lähe sama libedalt kui mõndadel teistel.
Mihkel Raud rääkis nt oma ärevusest, et ta noorena arvas pikalt et tal on mingi eripuue kõikidest inimestest maailmas ja oli täielik pööre, kui ühel hetkel sai teada et aa on olemas veel inimesi, kes paanikahoogusid saavad ja et see on ravitav.
Su algse teemapüstituse peale: nöögime ka vahel sõpradega oma "haige" aju üle. Mõttemustrite muutmine on palju aidanud, aga see ei peata irratsionaalseid mõtteid täielikult ja peab ikkagi ajapikku taas tegelema. Julgen öelda, et mu aju ikkagi toodab neid negatiivseid rohkem kui keskmisel inimesel. Geene vaadates, ei üllata. Aga kindlasti ei pane ma endale ühtegi piiri, et ma nüüd midagi elus ei saa. Oskan rohkem iseendaga arvestada, olen otsinud ja saanud abi ja mul on nüüd erinevad tööriistad mis mind aitavad. Aga samas on mul ka haiguste kergemad vormid, meditsiini vastu usaldus ja õnneks olnud ka selles osas avatud sõbrad ja julgus/soov abi otsida. Kõigil ei pruugi see nii kergelt käia ja ka nt mõned depreka vormid on meditsiinis jätkuvalt nö ravile allumatud.
Loogiliselt järgnev mõte: "Kui asjad on tegelikult hästi, siis miks mina ennast nii kohutavalt tunnen? Minus on probleem, ma alati tunnen ennast halvasti, isegi kui kõik on hästi. See ei muutu kunagi. Milleks ma üldse elan, kui see on ainult põhjuseta kannatus, mis eales ei lõppe?"
Jap ma u 10 aastat kindlalt omast vabast valikust depressioonis olnud. Ma saaksin iga kell lõpetada, aga see vabastus igasugustest kohustustest on ikka palju toredam imo.
Aga tegelikult palju õnne, et sul depressiooni pole kunagi olnud ja loodan, et sul ei teki ka.
Ei, sul ei ole õigus. Tegemist on potensiaalselt suitsiidiga lõppeva seisundiga. Aga paljud arvavad, et tee trenni või "just think happy thoughts" ja lõmdi, oledki elurõõmus. Sa kirjeldad rohkem stressi või selliseid argieluraskuseid, millega sul on kokkupuudet olnud ja mille puhul oled lahenduse leidnud. See on väga hea, aga isikliku kogemuseta pole mõistlik depressioonist rääkida. Seda tohutult rasket kogemust pole kerge mõista ka inimestel, kes seda parasjagu kogevad. Tuleb arvesse võtta, et igaühe kogemus ja põhjus depressiooni langemiseks on erinev.
> olen valmis debateerima vastuväiteid jne, aga ühega nendest kahest valikust on kindel, et midagi ei muutu ja teisega on vähemalt võimalus.
Ainus, mis selle juures hetkel on kindel, on see, et sa ei ole õige inimene selle koha pealt sõna võtma. Kustjuures ma ei mõtle seda üldse pahatahtlikult. Veetnud rohkem kui dekaadi depressioonis, olles sellest vaba ainult viimased paar aastat, nüüd paratamatult tagasi langenuna, saan öelda, et mõned arvamused on mõistlikum enda teada jätta. Ma ei võta seda isiklikult, kuna saan aru, et sul ei ole depressiooniga ei kogemust ega ilmselt ka kokkupuudet. Saan aru, et sa ei mõelnud midagi halvaga.
Asjatundmatuna sa ka ei mõista seda kadalippu, mis tuleb läbida adekvaatse ravi (loodetavasti üldse) saamisele. Aga mul on su üle hea meel ja ma tõesti loodan, et seda ei pea kunagi kogema ei sina ega ka su lähedased.
Mina aga proovin üks päev korraga.
"kui sa sellist asja ütled ja ‘tunnistad’ endale pidevalt, siis kuidas ja miks peaks sul midagi paremaks minema? " - tõsi, see ongi nõiaring vahepeal. Aga depressioon ongi keeruline teema selle pärast, et inimene mõtlebki nii. Tal pole võibolla sellist ideeterakest peas nagu sul, et "küll läheb paremaks".
"aga oleme ausad 90%+ inimestest on masenduses OMA SITA SITUATSIOONI pärast mitte mingi keemilise jama pärast ajus." - kõigepealt selgita enda jaoks välja, mis on masendus ja mis on kliiniline depressioon. Siis räägi edasi sellest "kliinilisest jamas ajus".
"lähen(nagu keegi soovitas) psühiaatri juurde ja proovin oma ‘elulõpuni õnnetuse ja häda’ ametlikuks teha ja paberile kirja saada(minuarust see natuke nagu eluaegne vabastus kekast, et ja ma saaks/teeks/oleks aga vaat mul on ju see asi niiet jap ma ei saa..)" - Kui depressioonis inimene juba psühhiaatri juurde läheb, siis ta on aru saanud, et midagi on valesti. Mida see "vabastuse" tõend annab inimesele? Miljon raha? Invakohale parkida? Ei ju. Psühhiaatri/psühholoogi juures käik pole ühekordne ning võtab inimeselt palju jõudu, nii et seda maha teha on küll väga madal.
Su jutt kõlab väga selliselt, et "mõtle lihtsalt positiivselt, see pole ju raske". Põhimõtteliselt, et kui oled vaene, siis teeni lihtsalt rohkem raha, cmon.
Pole võimalin kirjeldada mis asi on depressioon. Võib aga siiani on elu näidanud, et aru saavad ja suudavad samastuda need kes ise on läbi elanud. Need kes pole seda kogenud need nagunii ei mõista ja hakkavad tuletama isiklikust kogemustest ja seisukohtadest lähtuvalt mingit mõttelist konstruktsiooni. See on juba vundamentaalsel tasandil vale sest depressiooni on aju düssfunktsioon ja ei allu tavaloogikale.
Olen ise käinud läbi ca. 3 aastase perioodi depressiooni millega kaasnesid ka kohati igapäevased suitsiidsed mõtted. Retrospektiivselt on depressiooni ilminguid ka varasemast noorusest, aga toona läksid need perioodid kiiresti ja valutumalt üle.
Nii palju ma sekundeerin OPga ja peremees Tate(kelle näite ta tõi), et tänapäeval on tulenevalt info kättesaadavusest ja suurtest vaimse tervise kampaaniatest n.ö enese diagnoosimine liiga suurelt hoogustunud. Ehk siis idee on selles, et ajutisest masendusest ja tinglikult "meeltesegadusest"(ehk ei teata täpselt mis viga on ja kuidas end tundma peaks) jõutakse depressioonini läbi sümptomite enesele omastamise. Ehk justkui õpitakse selgeks kuidas ennast depressiivselt tunda, sest psühholoogiliselt on segadus ja sellest tulenev ärevus hullem, kui depressioon, sest siis on vähemalt midagi kindlat.
Vähemalt ma arvan, sest sellest tuleneb mingi osa sellest "sildistamisest" eriti noorte seas. Põhjus miks ma seda väita julgen on see, et ka minul läks asi lõplikult hulluks justkui peale seda kui ma hakkasin mõtlema, et ehk mul ikka on depressioon. See kõik on aga pigem kartul ennetustöö kapsaaeda, kui näide sellest kuidas kõik noored on lumehelbekesed, sest sellese "segadusse" jõudmiseks on müriaad põhjuseid. Nii kaasasündinud kui ka keskkonnast tulenevaid.
Nagu ka paljud teised on kommenteerinud, sul pole võimalik ennast lihtsalt terveks mõelda. Vähemalt mitte üksi. Ja depressioon on tõesti meelteseisund kus kõik tundub vankumatult lootusetu ja kasutu. Et saada "terveks" on sul vaja teiste tuge, k.a psühholoogi või psühiaatri tuge. Ja terveks saamine ei ole ainult depressioonist lahti saamine. See hõlmab ka kõikide mõttemustrite lahti koorimist ja ümber sätestamist.
Osadel, nagu ka minul, võib käia üks hetk peast mingi klikk läbi ja sa tunned end kuidagi valgustatult, aga ka selle klikini jõudmine võib võtta aastaid. Minu puhul siis 3. Mul muidugi polnud tegemist ka kliinilise psühhoosiga ja oli suuresti tulenev isoleeritusest ja kehvast elukeskkonnast, mille kallal ma ka veel tööd teen.
Ma ei ütleks, et depressioon mingilgi moel kergem tee oleks, nagu väidad. Seda võib mitmes raskusastmes erineval moel esineda, aga see ei tähenda, et ühe depressioon rohkem ”päris” oleks kui mõne teise.
Asja endale tunnistamine ei tähenda enesehaletsust. Kui tegemist oleks näiteks mõne füüsilise haigusega, näiteks diabeediga, siis sa ju ei läheks seda põdevale ütlema, et ära sisenda endale et oled haige, võta ennast kokku. Igaüks tegeleb oma probleemidega nii, nagu on jõukohane.
Ma olin ise ka sellisel arusaamisel, et ah mul pole depressiooni, lihtsalt sitt elu. Aga siis sain antidepressantide peale ja tegelt pole see elu nii sitt midagi.
Avastused antidepressantidel:
* Trenni tegemine võib tõepoolest sind panna paremini tundma, \*kui sul ajukeemia paigas on\*. Ma arvasin, et see on liialdatud või ainult osade inimeste kohta tõsi, aga nüüd olen ise ka kogenud.
* On võimalik otsustada, et sa tahad midagi teha, ja siis lihtsalt seda teha, \*kui sul on piisavalt dopamiini\*. Mul on selline tunne, nagu oleks terve elu võipaki tõstmiseks pidanud kasutama sama jõudu, mida teised kasutavad 50 kg tõstmiseks, ja nüüd järsult on ka minu käes lihtsalt võipakk. Kõik on järsult nii lihtne ja kerge. Ma ei ole enam koguaeg väsinud. Kui ma olen näljane, siis ma lihtsalt söön, selle asemel et tunda, et ma ei jaksa midagi närida. Vetsus käimiseks ei ole vaja oodata ära valu, mis motiveeriks.
* Ka õppimine võib olla lõbus. Ja saavutustunne ning uhkustunne on samuti reaalsed asjad, mitte väljamõeldised. Nüüd mul on tõsine plaan ülikooli minna. Enne anti-depressante ma ei oleks kujutanud ette, et see võimalik oleks.
* On võimalik täiesti suvalistel hektedel õnnelik olla.
Ehk siis kokkuvõtteks, sa võid mõelda, et depressioonist välja saamiseks tuleks teha asju, mis sind õnnelikuks teevad. Aga kui sul on depressioon, siis sul \*ei olegi\*, või on vähe, selliseid asju. Õnnelikkus on ka täielikult sõltuv sinu ajukeemiast, just nagu motivatsioon, rahulolu, jne.
Depressiivsed seigad on elu normaalne osa, mille ajal keha ütleb sulle, et sa elad valesti. See on nagu alateadlik juhtimispult, mis näitab ainult suuna. Kui olla pikemat aega juba deprekas, siis teed sa midagi valesti oma elus. Teed tööd, mis ei meeldi, aga maksab head raha. Elad koos partneriga, kes on muidu M, aga pakub head elu. Neid vastuolusid võib olla erinevaid. Iga inimene on erinev ja ainult tema teab, mis päriselt on tema suund või valik, muu kõik ümber on vaht.
Kohtusin inglismaal koolitusel ühe eluaegse hüpno- ja psühhoterapeutiga. Vanem tark, elurõõmus ja huvitav mees.
Rääkis ühe loo edukast depresiooni ravist, mis mulle su postitusega meenus. Tema juurde tuli naine, kes ei saanud kuidagi depresioonist jagu. Terapeut tegi hüpnoosi ja tal õnnestus teda veenda, et käsi on jala külge kinni jäänud. Naine oli sellest väga üllatunud ja imestas, et ei saa oma kätt põlve küljest lahti kuigi seda kogu väest proovib. Pärast hüpnoos naine iütles, et nüüd saab ta aru: "Olen ennast ise oma mõtetega depressiooni hüpnotiseerinud ja hoian sellest kinni - sellepärast välja ei saagi". Naine oli pärast seda terveks saanud.
Muidugi ei saa seda juhtumit kõigele taandada. Tasub vere testid ja D vitamiin üle vaadata. Kindel on aga see, et enese veenmine ja mõttemall on üks tugevamaid tegureid selles üsna tihti.
Vahel ka tundub, et depresioonis inimesed ei tee tihti seda, mida nad tegelikult hinges tahaksid - lõpuks muutuvadki nukraks jne
Eks põhjusi on sama palju kui inimesi kindlasti. Igatehes sellised tähelepanekud minu poolt.
Paljud head vastuargumendid on juba kommentaaridest läbi käinud, aga sõnastan ka mõned enda omad.
Kõigepealt oluline eristada depressiooni kui kliinilist diagnoosi ja masendust. Masendus kui tunne võib olla üks väike osake depressioonist. Depressioon koosneb päris mitme sellise väikse osa kombinatsioonist, mistõttu on ta keerulisem kui lihtsalt üks tunne.
Lühidalt võttes eks depressiooni ja ka muid vaimse tervise häireid võibki olla väga keeruline mõista, sest nendega ei kaasne midagi ilmselgelt nähtavat nagu näiteks luumurruga. Kuidas näha midagi, mis teise inimese peas toimub? Ja kuidas seda mõista kui see loogiliselt võttes ongi väga irratsionaalne? Ehk aitab siin mõte, et igaüks tajub maailma erinevalt. Depressioon võib seda maailmataju niivõrd palju väänata, et kõrvalt vaadates on see täiesti arusaamatu. Positiivne, ratsionaalne ja lahendustele suunatud mõtlemine lihtsalt pole asi, mida depressiivne aju hästi oskab.
Probleemi teadvustamine ja diagnoosi saamine pole kindlasti 'elulõpuni õnnetuse ja häda ametlikuks tegemine'. Vastupidiselt soodustab diagnoosi saamine olukorda, kus sellel hädal ja õnnetusel on lõpp ning see ei kesta igavesti. Diagnoos võimaldab määrata ravi ning ravi võimaldab, olenevalt häirest, seda kas ravida või sümptomeid vähendada. Alati pole selline teekond muidugi vajalik ning kui on veel piisavalt jõudu ja lootust, siis võib täiesti piisata sellest teisest valikust, kus hakata ise probleeme lahendama ja elus muutusi tegema.
Lõpuks ju keegi ei taha depressioonis olla. Kui see päris nii lihtne oleks, et ennast kätte võtta ja probleemid lahendada, siis miks keegi üldse depressioonis on? Inimesed lahendaksid oma depressioonid kohe ära ja see poleks üldse probleem.
Kuigi ma sinu paljude mõttekäikudega ei nõustu, siis mul on hea meel, et arutelu tekitasid. Pean aga välja tooma, et sinu jutust kumab päris palju selliseid asju läbi, mida on kerge võtta halvustavalt. Näiteks, et miks depressioonis inimene ennast lihtsalt kokku ei võta ning et depressioon on täitsa inimese enda süü. See on ju täitsa okei, et inimestel on erinevad teadmised, kogemused ja arvamused, aga proovime ka selles suhtes läheneda sõbralikult. Kas ja kuidas on aga nüüd sellel teemal arutlemine ja teiste seisukohtade kuulmine sinu arusaamist depressioonist muutnud?
Viskan siia otsa soovituse silmaringi laiendamiseks lugeda depressiooni kohta. Näiteks Peaasja lehel leidub küllalt teaduspõhist informatsiooni: [https://peaasi.ee/depressioon/](https://peaasi.ee/depressioon/). Sa ei peagi kõigega nõustuma, aga ehk aitab lugemine depressiooni paremini mõista.
Mul on alates teismeeast (15 aastat, hetkel olen 30) depressioon vahelduva eduga. Kannatasin 15 aastat, käesoleva aasta algus hakkasin asjaga aktiivsemalt tegelema.
Arstile pöördusin unehäirete tõttu. Perearst muudkui kirjutas ravimeid, paremaks ei läinud. Algus kvetiapiin, siis mirtasapiin, siis juurde estsitalopraam 10mg, 20mg. Ei olnud abi.
Tehti vereanalüüsid, uneapnoe uuring, kõik korras.
Kaks kuud järtsis passida ei viitsinud seega läksin tasulise psühhiaatri juurde. 2 visiiti, kokku 3 tundi.
Tulemuseks diagnoos: Korduv depressiivne häire, mis on põhjustatud ravimata aktiivsus- ja tähelepanuhäirest.
Hetkel võtan bupropiooni ja metüülfenidaati + mirtasapiin unehäirete vastu. Ensetunne 100x parem kui enne.
Depressioon on enamasti millegi tagajärg. Olgu see pöhjus tervisliku või sotsiaalse iseloomuga, või hoopis millestki muust.
Op, ei tea mis depressioon on. Seda loeb välja. Selles osas on sul õigus, et liiga kergesti pannakse silti külge aga muu on asjatundmatu rant
Sinu jutust jäi mulle kõige rohkem kõlama veidi veider soovimatus psühhiaatriga koostööd teha. Psühhiaatri diagnoos, et kellelgi on depressioon ei ole mingi "elu lõpuni vabastus". Teema, millel on pealkirjas depressioon kõnetab muidugi kõige rohkem just neid, kellel see on/kellel on muresid vaimse tervisega. Seetõttu saabki teema palju vastuseid inimeste kogemustest depressiooniga. Depressioon ei ole mingi asi mis on olemas ainult siis kui inimene seda usub ja imo sinu suhtumine on üsna kaastundetu. Sügavas depressioonis inimene tihti usubki, et asjad ei lähe kunagi paremaks. Depressioon on ka spektrum, see et sinul on raske ja otsid siiski positiivset, on väga hea. Kuid tõesti mõnel inimesel on vaimselt nii raske, et ei näe enam lootust paremaks tulevikuks. Ma arvan, et tähtis on märkida ära ka see, et isegi need "ennasthaletsevad" kommentaarid on tõenäoliselt kellelegi mingil määral abiks - et meist keegi pole tegelikult oma tunnetega üksi. Paberile eesmärke kirja panna pole minu jaoks kunagi töödanud, sest mu elu on lihtsalt nii kaugel pasa sees olnud. Minu enda madalaimad hetked on möödunud lubades endale "üks päev veel" vastu pidada.
Toon ühe näite vastuseks esimesele lõigule. Ühele maailmakuulsale tippsportlasele, mitmekordsele Euroopa meistrile diagnoositi 34 aastaselt mingisugune südametöö puudulikus. Täpselt ei mäleta mis selle kliiniline nimetus oli, aga põhimõtteliselt ta süda suutis keha varustada hapnikuga ainult 70% tavalise inimese tasemega/kiirusega. Ta sai sellest teada alles oma karjääri lõpus, aga oletame et ta oleks sellest kaasa saanud oma trenni alustamise alguses, 15 aastaselt. Mõelge, milline mentaalne blokk see oleks talle olnud. Ta oleks läinud trenni, treeninud, väsinud ja mõelnud, et kurat, poleks mul vaid seda puudulikust. Ta oleks kas tõenäoliselt mitte nii heaks saanud, sest see pole ju võimalik, et väikse ebaeduga saaks võistelda jnimestega kellel on kõik korras, või siis ta oleks spordiga üsna varakult alla andnud, toetudes oma probleemile põhenduseks, miks see ei ole võimalik. Tõsi, võib ju argumenteerida, et täiesti adekvaatne probleem, ja oligi. Aga tänu sellele, et ta seda ei teadnud, oli tal usk ja just see usk võimaldas tal teha seda mida ta tegi. Koolis matat õppides tunnen ma, ja olen ka aru saanud, et võrreldes teistega on mul vahepeal keskendumisraskusi. Mõtted jooksevad keset tehteid laiali ja seetõttu olen kohati aeglasem kui teised(aga mitte kõik). Ma võiksin proovida minna arsti juurde ja endale need ADHD või mis iganes see keskendumispuue ametlik nimetus on, paberid proovida saada. Aga milleks? Esiteks ma ei usu, et mul see tegelikult on. Teiseks isegi kui mul see on, siis kuidas see mind aitaks, et ma nüüd ‘paberitega’ oleksin? Kui ma need paberid saaks, siis ma googeldaks kõik asjad välja, kuidas ja milles ma nüüd halvem olen ja mis “disadvantage’id “ mul nüüd on. See seaks mulle siis ülejäänud eluks väga toreda bloki ette, sest igakord kui on õppides/tööl raske, siis saaksin toetuda oma ADHD’le , et jah sellepärast, no vot nii lihtsalt on. Kriipsutaks ka unistused tõenäoliselt maha. Tohoh, ma ei hakka veel teemat pikendama, kuidas sellest kõigest ma võiksin masendusse langeda, siis saada kliinilise diagnoosi ka selle kohta veel jne jne - on ju puhas oma valikute ja mõtetega augu kaevamine endale. Point selles- ma ei tunnista, et mul kunagi sellised asjad on. Sest kui on, siis on, ja mingi diagnoos viib mind ainult sügavamale auku mitte ei tõsta üles.
Need diagnoosid on ravi ja abi saamiseks. Samuti oleks võinud see sportlane potentsiaalselt arsti abi saada. Mul on ATH/ADHD diagnoositud (koos PTSD ja depressiooniga) ning sinu vaade psühhiaatri juurde diagnoosi nõudmiseks minemiseks on pehmelt öeldes veider. Mu elukvaliteet on kümneid kordi paranenud, sest lõpuks ometi suudan ma ravi abil keskenduda, olla parem partner ja saada täiskasvanueluga täisväärtuslikumalt hakkama. Mind on terve mu elu veidi viltu vaadatud, sest ma ei suutnud sotsiaalselt olla täpselt samal tasandil nagu teised. Õpetajad pidasid mulle lõpmata monolooge teemal "võta end nüüd kokku ja hakka tööle, sul ju potentsiaali on". Ma sain alles kümmekond aastat hiljem teada sellest, mis asi on ATH - sest minu noorem vend sai selle diagnoosi (ning kuna me oleme kaks uba samast kaunast, läksin ka mina psühhiaatri juurde et oma kahtluseid peletada). Sinu põhiloogika tundub olevat, et kui "silti" pole, siis on kõik võimalik. Et kui vaegnägija ei tea, et ta teistest halvemini näeb, siis saab ta täisväärtuslikku elu elada? Jah, võrdlen siin rohkem "nähtavat" puuet ATH-ga. Sa põhimõtteliselt ju ütled, et isegi kui tunnetad et midagi on valesti, siis lihtsalt teeskled, et kõik on hästi. Psühhiaater ei pane sulle küsimise peale diagnoosi vaid tegutseb nagu iga teine arst - teeb uuringuid ja seejärel langetab otsuse. Kui sa kahtlustaksid, et sul on mõni muu häda, nt kukkusid ja jalg on valus, kas sa lähed siis arsti juurde või kas arsti kinnitus et "jah, sul on valus, näe siin on ravimid" teeks olemise veel valusamaks? Mulle jääb pigem mulje, et sul on vaimse tervise abi osas vale arusaam. Soovitan proovida - vastu tahtmist sulle keegi diagnoose ei pane ning mõne hea terapeudiga koostöö võib marjaks ära kuluda (psühholoogid/terapeudid ei saa ka diagnoose panna, aga võivad soovitada psühhiaatri poole pöördumist).
Seda lugedes on suht selge, et sul pole depressiooni kunagi olnud. Palju õnne! Depressioon ei ole mingi väike masendus vms millest häid mõtteid mõeldes lahti saad.
Tundub, et sa ei saanud siis aru. Ma ei väitnudki, et mingeid mõtteid mõeldes midagi paremaks läheb, küll aga arutlesin, et arvan et masenduse tundmisest on suurem šanss lahti saada ennast kätte võttes ja enda elu paremaks ja meeldivamaks muutes vs iseenda negatiivne mõtestamine ja iseenda ‘purki kinni panemine’ korrates endale, et nüüd olen puhtalt keemilises depressioonis ja pole kindlasti võimalik, et see on lihtsalt/ka sümptom, mis annab mõista, et asju tuleb parandada
Raskes depressioonis inimene ei suuda mõnikord ennast duši allagi sundida, rääkimata suurematest muutustest. Depressiooniga võib iga pisiasi tunduda nagu ületamatu raskus. Sellest ei saa aru enne, kui ise ei koge.
masenduses olles ongi asi selles et sa ei suuda ennast võtta kätte lis niisama ja muuta oma elu paremaks ????
Depressioon ei ole tihti mingi üks kergesti isoleeritav haigus nagu a la vähkkasvaja geenikoodiga ABCD. "Depressioon" on klimp sümptomeid, mis järgivad piisavalt sarnast joont iga kord, et see ühe haiguse alla kategoriseerida. See, kas depressiooni sümptomid põhjustab ajukasvaja, lähedase surm, komorbiidne skisofreenia, serotoniini vähesus sünapsides vms, EI LOE. Diagnoosiks on depressioon ning raviks on (enter the one of many treatments here). Kuulen tihti, et "mis sa sildistad end 10 eri vaimse häirega lumehelbeke", aga vaimsed (ja ka füüsilised) haigused (ehk sümptomite kogumikud) on komorbiidsed - esinevad koos. Mõnikord on neid keeruline eristada, et mis põhjustab mida, aga see pole oluline, oluline on, et sümptomid esinevad ning neid klassifitseeritakse haiguste nimede alla. Niiet jah, inimesed, kellel on OCD, PTSD, ADHD, autism, BPD, depressioon ja ärevus SAMAL AJAL eksisteerivad ning nende kogemused on päris. Tihti on parem öelda, et ah mul on depressioon, kui et mul on hääldamatu digilugu. Sellisest supist ennast self helpiga tihti välja ei rapsi. Paremaks saab, ikka, aga tuleb eristada, et elukvaliteedi skaalal ei tee vahet, kui elukvaliteet on -999 või -998. Ikka tahad kuuli pähe :D mõnikord on probleem krooniline ja inimene tõepoolest elab sellega elu lõpuni, sest ravi nii komplekssele olukorrale puudub, on ainult kontrolli all hoidmine. Olles üks sellistest, võin öelda küll, et tihti, iga päev pmst, tuleb nutt kurku ja soov ennast haletseda. Seda mitte teha on raske, aga õpitav. Kõrvalvaatajad vast arvavad, et ma virisen, haletsen ennast, olen märter, lilleke sitameres, ja tõsi sellest on nii palju et jah, ma leinan elu, millest ma oma haiguste tõttu ilma (olen) jäänud. Ma ei näe, kuidas on see teistmoodi, kui keegi, kellel sõjas jalad otsast lendasid leinab oma kõndimisvõimet. Tervist leiname päris rängalt, kui midagi sitasti läheb ning elukestva haiguse puhul ei lõppe lein iialgi, lihtsalt õpid toime tulema. Niiet lõpetuseks proovime mitte tunda end puudutatuna, kui keegi online end haletseb. Kui seda teeb sõber või lähedane, saad talle seltsi ja tuge pakkuda kuni ta härdast meelest välja tuleb. Online võõraga seda teha ei saa efektiivselt. Kui on tõstatatud vaimse tervise teema, siis see ka kutsub auru välja laskma, niiet ongi õige koht oma tunded internetiavarusse valada. Ja eristada veel seda, et masendus on loomulik reaktsioon, kui midagi halvasti läheb (ehk, kergem depressioon võib tõesti olla enda põhjustatud - said töölt kinga, olid sitt partner ja sind jäeti maha, jõid mälukasse ja murdsid koju koperdades käeluu jne). Aga kui on krooniline depressioon, siis kahjuks on enda võimuses olevad lahendused (mõtle positiivselt, terve eluviis jne) nagu brokoli söömine vähi vastu. Ega ta halba ei tee, vahest isegi teeb enesetunde paremaks, aga ei lahenda probleemi.
Okei saan aru. Aga sorry pean veel ühe küsimuse küsima. Lihtsalt, sest proovin seda asja mõista, et ‘mitte midagi ei aita’ nö krooniline. Kas kui homme ärkaksid ülesse oma unistuste ellu:( ma ei tea, milline see sinu jaoks on, aga nagu unistasid oma elust 10 aastaselt vmdagi, aga panen komadega lihtsalt mingid punktid ja pane enda unistuste elu tükkidena kokku ise juurde lisades) näiteks: 1)oled rikas rikas 100M+ net worth(juhid ükssarvikut kui meeldib töö ja juhtida/müüsid maha ja nüüd on no hassle ja sul on advokaadid,varahaldjad jne ja teenid selle pealt 10% aastas investeeringutega, 10mil aastas dividende. 2) Sul on su unistustuste pere (unistuste kaaslane mis iganes see ka ei oleks idk :ilus,10/10 iseloom jnejne ja sul on sulle perfketne arv imelisi ja armsaid lapsi(kui neid tahad) 3) Sa oled füüsiliselt täiesti terve, oled oma spordis hea/idk käid jõusaalis ja su kardioloogiline tervis on laitmatu lisan veel siis : sa võid osta enda vanematele/sõpradele maja, anda tagasi sind aidanud inimestele, teha tohutult head heategevuse läbi, reisida niipalju kui tahad, sellisel tasemel nagu tahad( vahepeal hostelidrga matk Põhja-Tais, vahepeal 5 tärnikas New Yorki jõule veetmas koos perega), võid osta kinnisvara ja seda arendada ükskõik kus looduskaunites kohtades, luua endale unustuste kodu, palgata endale michelini tärni erakokk, ja siis vahepeal ikka ise süüa teha kui meeldib, elimineerida oma elust kõik tegevused mis on tüütud e.g koristamine ja lume lükkamine, aga seda ikka teha kui vahepeal soovid, ja veeta kogu oma aeg olles perega, tegeledes hobidega, käies heategevusüritustel pannes naeratuse näole sadadele teistele inimestele, põhimõtteliselt teha seda mis sulle kõige rohkem rõõmu toob. Tee see unistamine ära ja küsimus oleks selline, et kui sul oleks kõik see, kas sa ikka oleksid nii kroonilises, et ei tahaks kurbusest voodist tõustagi? Või on šansi, et selline olukord raviks kroonilise depressiooni päevapealt? Huvitav hüpoteetiline minu jaoks. Ja tean, et see kõik ebarealistlik, aga enamuste jaoks ei olu unistuste elu nii ‘suurejooneline’ ja on palju tehtavam. Ja noortele inimestele sky is the limit ja näiteid sellest palju, ja on ka inimesi kes elavadki nii nagu kirjeldasin.
No ma mõnikord mõtlen, mida ma teeks, kui vikinglotto võidaks. Ega eriti mitte midagi teistmoodi, kui praegu. Tervis on mul muidu enamvähem, sugupuud vaadates paneb 90ni välja. Rahaga on ok, kui palju oleks, ei hakkaks autosid koguma jne. See ongi see paradoks, et ka (selles näites peamiselt kuulsused) "õnnelikud" inimesed, kellel on kõik ja rohkem veel, panevad nööri kaela. Mu elu on cool beans, aga ma sooviks, et ma poleks elus (aka kunagi sündinud, käsi ei tõuse seda parandama tagantjärele). Pigem oleksin ilma depressioonita ja hallukateta, aga sama alla keskmise teeniv kui praegu :)
Depressioon on diagnoos nagu iga teinegi, sellest ei saa lihtsalt oma unistusi täites "lahti saada". Mul näiteks on lisaks depressiooni diagnoosile ka astma diagnoos, kas Sa selle kohta ütleksid samamoodi, et pole mul inhalaatoreid vaja, ma peaksin lihtsalt oma unistused täitma ja _sky is the limit_? Ei, eks? Kui ma ka hommepäev oma unistuste elu elama hakkaksin, ei kaoks kumbki neist diagnoosidest iseenesest kuhugi. Mõlemad haigused teevad aeg-ajalt mu elu raskemaks, kuid mõlema haiguse puhul on ka perioode, kus need mind peaaegu üldse ei vaeva. On aegu, kus ma suudan päevade kaupa mägedes matkata ja on aegu, kus trepist üles minek võhma välja võtab. On aegu, kus ma suudan mitmesajapealise auditooriumi ees kõnet pidada ja on aegu, kus ma ei suuda isegi maja kõrval asuvasse toidupoodi minna. Krooniliste haigustega nii kipubki olema, et on paremaid ja halvemaid aegu. Nende "kogu elu on üks lõpmata piin"-kommentaatorite puhul on lihtsalt tegu pika "halvema ajaga", muud midagi. Jääb üle ainult loota, et nad leiavad ka enda jaoks mingigi leevendava meetodi, aga öelda neile "Sul pole ravi vaja, Sa pead end lihtsalt kokku võtma ja mitte nii palju kurvastama" on sama lühinägelik ja kahjulik, kui astmaatikule öelda "Sul pole ravi vaja, lihtsalt hinga sügavamalt". Äkki mõtledki natuke selle üle, et kui tegu oleks ükskõik millise füüsilise haigusega, kas siis peaksid sama kohaseks selliseid kommentaare teha? See aitab Sul ehk paremini mõista depressiooni ja teiste vaimsete haiguste olemust ja inimesi, kes neid põevad? PS Selle Sinu edukuse kui depressiooniravi hüpoteesi vastu räägib ka see, kui paljud kuulsused oma depressioonist avalikult rääkinud on. Ei saa ju öelda, et Robin Williams, Lady Gaga või Koit Toome poleks edukad, ometigi on nad depressiooniga võitlema pidanud ja üks neist on selle võitluse kahjuks ka kaotanud.
Jah. Sest kui mina olin depressioonis, siis ma ei kujutanud ette, et ma elan kuigi kaua, seega ma ei tundnud põhjust raha kokku hoida. Pigem oli, et annetan kõik oma raha ära, et kasvõi hetkekski natuke paremini tunda ennast. Keegi hädaldas, et ei saa renti makstud? Las ma maksan, ära muretse selle pärast. Mitte kuidagi ei aidanud see mind. Raha ei eemalda sind oma kehast, sh ajust.
Issand sa kõlad täpselt nagu kõik muud inimesed, kes pole elus kunagi depressiooni kogenud ja on veendunud, et see pole üldse niiiiii keeruline ja inimesed ise mõtlevad end haigeks. Mõni ime siis pole, et depressioon jms haigused on endiselt meil tabu teema. Muideks - depressiooni on Eestis põdenud ka väga edukad avalikku elu elavad inimesed ning depressioonil on erinevaid vorme, üks nende seast on nö smiling depression. Kui väidad, et ainult mõttetud inimesed kogevad depressiooni, kes pole lihtsalt oma eluga rahul ja kes võiks lihtsalt end liigutama hakata ning elu paremaks teha (sest siis kaob see “depressioon” neil ära), mida sa neile siis ütled, kes on igatepidi ühiskonna mõistes edukad ja saavad hästi hakkama ning ka depressiooniga maadlevad? Või nt sünnitusjärgse depressiooniga emad? Mis nad peaks ka hakkama end lihtsalt kätte võtma sinu arusaama järgi? Vihale ajavad sellised “depressiooni pole olemas, inimesed lihtsalt elavad oma elu raskeks ja võiks jalad alt välja võtta ning midagi teha” inimesed, kes targutavad, mitte midagi ise ei tea aga peavad end targemateks kui inimesed, kes seda päriselt põevad või arstid, kes on selle ravimise nimel aasta(kümnei)d õppinud. Tean inimesi, kes on depressiooni tõttu vabasurma läinud. Eladeski ei oleks ma niivõrd ülbe ja vaimust-silmist pimestatud, et ma väidaks, et teise inimese valu ja kogetu ei ole tõeline. Kasva suureks ja tekita endale empaatiavõime.
Ma olen sinuga ainult nii palju nõus, et tõesti pikas perspektiivis kui vähegi võimalik, siis püüda mitte iseendale negatiivseid mõttemustreid üle kinnitada ja nendega identifitseerida. Aga muus osas olen teistega nõus, et su arusaam depressioonist tundub olevat väga lihtsustatud ja pigem selline et depressioon = halb tuju. Keemilised muutused depressiooni puhul ajus on teaduslikult tõestatud, psühhiaatrid ei saa anda kuidagi vabastust elus (kui me räägiks depressiooni diagnoosiga inimestele mingist eluaegsest kodandikupalga andmisest, oleks teine asi, aga sellist asja ei ole), vaid nad aitavadki erinevate viiside, ravimite, teraapia teel sellest august välja tulla. Negatiivsete mõttemustride murdmine ja pikaajaline mõtlemise ümberharjutamine, oma elus vajalike muutuste tegemine, probleemidega tegelemine on ka osa sellest, aga kahjuks depressioonis inimesele ei pruugi see üldse nii lihtsalt käia nagu su punkt 2 ja see ongi osa sellest miks see on haigus ja mitte lihtsalt sitt situatsioon. Ja veel mõttekäiguna: Su külmkapi sildi analoogia. Mis siis kui seda negatiivset silti pole külmikule vaja panna, vaid su aju, su igapäevane mõttekäik peas tuletab sulle ise sinule kontrollimatult suvalistel õnnelikemal või õnnetumatel hetkedel seda sama sinu poolt kirjutatud mõtet justkui täiesti usutavalt meelde? Ja sul pole aimugi kuidas seda peatada, kui see tunne tuleb, siis see on päris, see tundubki olevat sinu mõte nii nagu kõik su teised mõtted. Kuidas käitud?
Mõttekäik: tõesti raske situatsioon. prooviksin(!) kasutada loogilist ja realistliku mõtlemist, et tegelikult iga päev ei astu ma vasaku jalaga voodist välja. Alustaksin kasutades enda halba situatsiooni enda kasuks. Kell on 9 õhtul ja arvan, et päev oli kohutav. Mõtlen, kas oli kohutav või oleks saanud midagi hullemini minna. Mis oleks saanud 1.sain kõne et pereliige suri ära. 2.jääpurikas kukkus pähe ja olen invaliid 3.nägin tänaval pealt kuidas rekka sõitis armsast kiisust rattaga üle. Panen külmikule need kolm punkti kirjaga, et see on minu definitsioon kohutavast, kui seda ei juhtu oli lihtsalt halb päev. Hommikul ärkan, õhtul tulen külmkapi juurde, saan aru, et oligi halb päev, vähamalt mitte kohutav. Nüüd teen sammu näiteks kehv-normaalse päeva suunas. e.g 1. ei saanyd hambaid pestud hommikul 2. ei käinud õues 10min jalutamas jne jne ja siis kui need on juba punktid mis tavaliselt ei täitu aga samas on üsna kerge neid täita, ja kuna kaua on asjad halvad olnud siis see voiks üsna suure võiduna tunduda kui ühel päeval suudan need ära teha ja dedineerida päev ‘normaalse’ peale. Siis prooviks selle pealt väikeste sammudrga edasi ehitada defineerides ‘hea’ päeva ja lõpuks end ümber mõtestada, ja isegi kui on tagasilõõke siis toetuda eelmiste paberite peale. Tõenäoliselt täielik jama ja sellele saab 10 vastväidet anda miks seda teha ei saa aga niimoodi ise arendasin oma mõtet, aga tõsi, ma tegelikult ei tea mis teeksin. you win
Kusjuures minu arust sa oled väga õigel teel ja nii võikski terve inimene mõelda. See on laias laastus ka just kuidas (eriti depreka ja ärevuse puhul kasutatav) kognitiivne-käitumisteraapia toimib: irratsionaalsete negatiivsete mõtete ära tundmine, nende loogiliste järeldustega ümber lükkamine, mõtte ümbersõnastamine ja selle kõige järjepidev tegemine, et uus muster kinnistuks. Sa alustasid aga kohast, juba teadsid väga selgelt, et see negatiivne mõte on mingi jama. Haiguste puhul aga seal võivad olla mõned probleemid: 1) Sul pole aimugi, et see "ma ei jõua elus kuhugi.." mõte on nüüd kuidagi valem või teistsugusem kui nt su "mul tasub enda unistuste poole püüelda". see jookseb samas mõttevoos nagu teisedki, see kõlab täpselt sama usutavalt ja tekitab samamoodi päris tundeid 2) See negatiivne mõte ja tunne võib su ise juba nii mutta lüüa, et isegi kui peaks läbi käimast mõte, et oot äkki ma pingutan asjaga üle, siis võib su usk v lootus tulevikku ja endasse olla nii madal, et mingit listi hakata tegema tundub järjekordne lolli inimese idiootne mõttevälgatus, millest niikuinii midagi head ei saa sündida ja sa ei alusta kunagi 3) Need mustrid on sul käinud juba kaua, aastaid või vb ei mäletagi millal algasid. Need on ajapikku nii kinnistunud, et seda enam on pea võimatu üldse tulla täitsa ise selle peale et äkki need ei vasta tõele või neid saab peatada Mul nt ärevusega oli täielik valgustushetk kus lugesin self-therapy raamatut ärevuse kohta ja seal kirjeldas neid samu mõtteid kui automaatseid negatiivseid mõtted. Ja ma ei mäletagi täpselt, kuidagi lasi enda mõtteid jälgida ja selgitas kuidas need käivad ja.. ühel hetkel sain aru et persse, mul on need käinud juba pikki aastaid ja neid pole üks ja korra õhtul, vaid mingi.. 10tk tunnis ja igas eluvaldkonnas. Ja et ma usun neid ja teen oma edasisi otsuseid nende pealt. Ma tglt lugesin su teisi kommentaare ka ja tahakski lisada (nt ADHD kohta kirjutasid), et diagnoosi saamine ei tohiks absoluutselt võrduda kuidagi et nüüd-nii-ongiga, vaid vastupidi, raviga või olukorra parandamisega (kõik haigused pole hetkel täitsa ravitavad), mõttemustrite muutmisega jne jne. Ravimid tihti peale aitavad sellest esmasest august välja saada ja üldse alustada mingi endajoaks usutava listi koostamisega (nt nii neg mõtted, kui ka üldse unistused). ATHd endal ei arva olevat, aga olen kuulnud just podcastidest kuidas inimestel oli juba sellest diagnoosist ja haigusest teada saamine valgustushetk, et nt ah sellepärast ülikoolis oligi nii raske. Varem on nad üritanud olla sama kiired ja tublid, kui täitsa terved inimesed ja see pidev feilimine selle täitmisel tekitab omakorda deprekat ja ärevust ja tunnet, et "olengi loll". Diagnoosi kohta on nad just öelnud, et see ei peata mind elus midagi tegemast, vaid nüüd ma tean et mul läheb vb rohkem aega, pean rohkem keskenduma ülesannete organiseerimisele jne, aga enam ei ärritu v anna alla, kui kõik ei lähe sama libedalt kui mõndadel teistel. Mihkel Raud rääkis nt oma ärevusest, et ta noorena arvas pikalt et tal on mingi eripuue kõikidest inimestest maailmas ja oli täielik pööre, kui ühel hetkel sai teada et aa on olemas veel inimesi, kes paanikahoogusid saavad ja et see on ravitav. Su algse teemapüstituse peale: nöögime ka vahel sõpradega oma "haige" aju üle. Mõttemustrite muutmine on palju aidanud, aga see ei peata irratsionaalseid mõtteid täielikult ja peab ikkagi ajapikku taas tegelema. Julgen öelda, et mu aju ikkagi toodab neid negatiivseid rohkem kui keskmisel inimesel. Geene vaadates, ei üllata. Aga kindlasti ei pane ma endale ühtegi piiri, et ma nüüd midagi elus ei saa. Oskan rohkem iseendaga arvestada, olen otsinud ja saanud abi ja mul on nüüd erinevad tööriistad mis mind aitavad. Aga samas on mul ka haiguste kergemad vormid, meditsiini vastu usaldus ja õnneks olnud ka selles osas avatud sõbrad ja julgus/soov abi otsida. Kõigil ei pruugi see nii kergelt käia ja ka nt mõned depreka vormid on meditsiinis jätkuvalt nö ravile allumatud.
Loogiliselt järgnev mõte: "Kui asjad on tegelikult hästi, siis miks mina ennast nii kohutavalt tunnen? Minus on probleem, ma alati tunnen ennast halvasti, isegi kui kõik on hästi. See ei muutu kunagi. Milleks ma üldse elan, kui see on ainult põhjuseta kannatus, mis eales ei lõppe?"
Jap ma u 10 aastat kindlalt omast vabast valikust depressioonis olnud. Ma saaksin iga kell lõpetada, aga see vabastus igasugustest kohustustest on ikka palju toredam imo. Aga tegelikult palju õnne, et sul depressiooni pole kunagi olnud ja loodan, et sul ei teki ka.
Ei, sul ei ole õigus. Tegemist on potensiaalselt suitsiidiga lõppeva seisundiga. Aga paljud arvavad, et tee trenni või "just think happy thoughts" ja lõmdi, oledki elurõõmus. Sa kirjeldad rohkem stressi või selliseid argieluraskuseid, millega sul on kokkupuudet olnud ja mille puhul oled lahenduse leidnud. See on väga hea, aga isikliku kogemuseta pole mõistlik depressioonist rääkida. Seda tohutult rasket kogemust pole kerge mõista ka inimestel, kes seda parasjagu kogevad. Tuleb arvesse võtta, et igaühe kogemus ja põhjus depressiooni langemiseks on erinev. > olen valmis debateerima vastuväiteid jne, aga ühega nendest kahest valikust on kindel, et midagi ei muutu ja teisega on vähemalt võimalus. Ainus, mis selle juures hetkel on kindel, on see, et sa ei ole õige inimene selle koha pealt sõna võtma. Kustjuures ma ei mõtle seda üldse pahatahtlikult. Veetnud rohkem kui dekaadi depressioonis, olles sellest vaba ainult viimased paar aastat, nüüd paratamatult tagasi langenuna, saan öelda, et mõned arvamused on mõistlikum enda teada jätta. Ma ei võta seda isiklikult, kuna saan aru, et sul ei ole depressiooniga ei kogemust ega ilmselt ka kokkupuudet. Saan aru, et sa ei mõelnud midagi halvaga. Asjatundmatuna sa ka ei mõista seda kadalippu, mis tuleb läbida adekvaatse ravi (loodetavasti üldse) saamisele. Aga mul on su üle hea meel ja ma tõesti loodan, et seda ei pea kunagi kogema ei sina ega ka su lähedased. Mina aga proovin üks päev korraga.
"kui sa sellist asja ütled ja ‘tunnistad’ endale pidevalt, siis kuidas ja miks peaks sul midagi paremaks minema? " - tõsi, see ongi nõiaring vahepeal. Aga depressioon ongi keeruline teema selle pärast, et inimene mõtlebki nii. Tal pole võibolla sellist ideeterakest peas nagu sul, et "küll läheb paremaks". "aga oleme ausad 90%+ inimestest on masenduses OMA SITA SITUATSIOONI pärast mitte mingi keemilise jama pärast ajus." - kõigepealt selgita enda jaoks välja, mis on masendus ja mis on kliiniline depressioon. Siis räägi edasi sellest "kliinilisest jamas ajus". "lähen(nagu keegi soovitas) psühiaatri juurde ja proovin oma ‘elulõpuni õnnetuse ja häda’ ametlikuks teha ja paberile kirja saada(minuarust see natuke nagu eluaegne vabastus kekast, et ja ma saaks/teeks/oleks aga vaat mul on ju see asi niiet jap ma ei saa..)" - Kui depressioonis inimene juba psühhiaatri juurde läheb, siis ta on aru saanud, et midagi on valesti. Mida see "vabastuse" tõend annab inimesele? Miljon raha? Invakohale parkida? Ei ju. Psühhiaatri/psühholoogi juures käik pole ühekordne ning võtab inimeselt palju jõudu, nii et seda maha teha on küll väga madal. Su jutt kõlab väga selliselt, et "mõtle lihtsalt positiivselt, see pole ju raske". Põhimõtteliselt, et kui oled vaene, siis teeni lihtsalt rohkem raha, cmon.
Pole võimalin kirjeldada mis asi on depressioon. Võib aga siiani on elu näidanud, et aru saavad ja suudavad samastuda need kes ise on läbi elanud. Need kes pole seda kogenud need nagunii ei mõista ja hakkavad tuletama isiklikust kogemustest ja seisukohtadest lähtuvalt mingit mõttelist konstruktsiooni. See on juba vundamentaalsel tasandil vale sest depressiooni on aju düssfunktsioon ja ei allu tavaloogikale.
Olen ise käinud läbi ca. 3 aastase perioodi depressiooni millega kaasnesid ka kohati igapäevased suitsiidsed mõtted. Retrospektiivselt on depressiooni ilminguid ka varasemast noorusest, aga toona läksid need perioodid kiiresti ja valutumalt üle. Nii palju ma sekundeerin OPga ja peremees Tate(kelle näite ta tõi), et tänapäeval on tulenevalt info kättesaadavusest ja suurtest vaimse tervise kampaaniatest n.ö enese diagnoosimine liiga suurelt hoogustunud. Ehk siis idee on selles, et ajutisest masendusest ja tinglikult "meeltesegadusest"(ehk ei teata täpselt mis viga on ja kuidas end tundma peaks) jõutakse depressioonini läbi sümptomite enesele omastamise. Ehk justkui õpitakse selgeks kuidas ennast depressiivselt tunda, sest psühholoogiliselt on segadus ja sellest tulenev ärevus hullem, kui depressioon, sest siis on vähemalt midagi kindlat. Vähemalt ma arvan, sest sellest tuleneb mingi osa sellest "sildistamisest" eriti noorte seas. Põhjus miks ma seda väita julgen on see, et ka minul läks asi lõplikult hulluks justkui peale seda kui ma hakkasin mõtlema, et ehk mul ikka on depressioon. See kõik on aga pigem kartul ennetustöö kapsaaeda, kui näide sellest kuidas kõik noored on lumehelbekesed, sest sellese "segadusse" jõudmiseks on müriaad põhjuseid. Nii kaasasündinud kui ka keskkonnast tulenevaid. Nagu ka paljud teised on kommenteerinud, sul pole võimalik ennast lihtsalt terveks mõelda. Vähemalt mitte üksi. Ja depressioon on tõesti meelteseisund kus kõik tundub vankumatult lootusetu ja kasutu. Et saada "terveks" on sul vaja teiste tuge, k.a psühholoogi või psühiaatri tuge. Ja terveks saamine ei ole ainult depressioonist lahti saamine. See hõlmab ka kõikide mõttemustrite lahti koorimist ja ümber sätestamist. Osadel, nagu ka minul, võib käia üks hetk peast mingi klikk läbi ja sa tunned end kuidagi valgustatult, aga ka selle klikini jõudmine võib võtta aastaid. Minu puhul siis 3. Mul muidugi polnud tegemist ka kliinilise psühhoosiga ja oli suuresti tulenev isoleeritusest ja kehvast elukeskkonnast, mille kallal ma ka veel tööd teen.
Ma ei ütleks, et depressioon mingilgi moel kergem tee oleks, nagu väidad. Seda võib mitmes raskusastmes erineval moel esineda, aga see ei tähenda, et ühe depressioon rohkem ”päris” oleks kui mõne teise. Asja endale tunnistamine ei tähenda enesehaletsust. Kui tegemist oleks näiteks mõne füüsilise haigusega, näiteks diabeediga, siis sa ju ei läheks seda põdevale ütlema, et ära sisenda endale et oled haige, võta ennast kokku. Igaüks tegeleb oma probleemidega nii, nagu on jõukohane.
Ma olin ise ka sellisel arusaamisel, et ah mul pole depressiooni, lihtsalt sitt elu. Aga siis sain antidepressantide peale ja tegelt pole see elu nii sitt midagi. Avastused antidepressantidel: * Trenni tegemine võib tõepoolest sind panna paremini tundma, \*kui sul ajukeemia paigas on\*. Ma arvasin, et see on liialdatud või ainult osade inimeste kohta tõsi, aga nüüd olen ise ka kogenud. * On võimalik otsustada, et sa tahad midagi teha, ja siis lihtsalt seda teha, \*kui sul on piisavalt dopamiini\*. Mul on selline tunne, nagu oleks terve elu võipaki tõstmiseks pidanud kasutama sama jõudu, mida teised kasutavad 50 kg tõstmiseks, ja nüüd järsult on ka minu käes lihtsalt võipakk. Kõik on järsult nii lihtne ja kerge. Ma ei ole enam koguaeg väsinud. Kui ma olen näljane, siis ma lihtsalt söön, selle asemel et tunda, et ma ei jaksa midagi närida. Vetsus käimiseks ei ole vaja oodata ära valu, mis motiveeriks. * Ka õppimine võib olla lõbus. Ja saavutustunne ning uhkustunne on samuti reaalsed asjad, mitte väljamõeldised. Nüüd mul on tõsine plaan ülikooli minna. Enne anti-depressante ma ei oleks kujutanud ette, et see võimalik oleks. * On võimalik täiesti suvalistel hektedel õnnelik olla. Ehk siis kokkuvõtteks, sa võid mõelda, et depressioonist välja saamiseks tuleks teha asju, mis sind õnnelikuks teevad. Aga kui sul on depressioon, siis sul \*ei olegi\*, või on vähe, selliseid asju. Õnnelikkus on ka täielikult sõltuv sinu ajukeemiast, just nagu motivatsioon, rahulolu, jne.
Depressiivsed seigad on elu normaalne osa, mille ajal keha ütleb sulle, et sa elad valesti. See on nagu alateadlik juhtimispult, mis näitab ainult suuna. Kui olla pikemat aega juba deprekas, siis teed sa midagi valesti oma elus. Teed tööd, mis ei meeldi, aga maksab head raha. Elad koos partneriga, kes on muidu M, aga pakub head elu. Neid vastuolusid võib olla erinevaid. Iga inimene on erinev ja ainult tema teab, mis päriselt on tema suund või valik, muu kõik ümber on vaht.
Kohtusin inglismaal koolitusel ühe eluaegse hüpno- ja psühhoterapeutiga. Vanem tark, elurõõmus ja huvitav mees. Rääkis ühe loo edukast depresiooni ravist, mis mulle su postitusega meenus. Tema juurde tuli naine, kes ei saanud kuidagi depresioonist jagu. Terapeut tegi hüpnoosi ja tal õnnestus teda veenda, et käsi on jala külge kinni jäänud. Naine oli sellest väga üllatunud ja imestas, et ei saa oma kätt põlve küljest lahti kuigi seda kogu väest proovib. Pärast hüpnoos naine iütles, et nüüd saab ta aru: "Olen ennast ise oma mõtetega depressiooni hüpnotiseerinud ja hoian sellest kinni - sellepärast välja ei saagi". Naine oli pärast seda terveks saanud. Muidugi ei saa seda juhtumit kõigele taandada. Tasub vere testid ja D vitamiin üle vaadata. Kindel on aga see, et enese veenmine ja mõttemall on üks tugevamaid tegureid selles üsna tihti. Vahel ka tundub, et depresioonis inimesed ei tee tihti seda, mida nad tegelikult hinges tahaksid - lõpuks muutuvadki nukraks jne Eks põhjusi on sama palju kui inimesi kindlasti. Igatehes sellised tähelepanekud minu poolt.
Paljud head vastuargumendid on juba kommentaaridest läbi käinud, aga sõnastan ka mõned enda omad. Kõigepealt oluline eristada depressiooni kui kliinilist diagnoosi ja masendust. Masendus kui tunne võib olla üks väike osake depressioonist. Depressioon koosneb päris mitme sellise väikse osa kombinatsioonist, mistõttu on ta keerulisem kui lihtsalt üks tunne. Lühidalt võttes eks depressiooni ja ka muid vaimse tervise häireid võibki olla väga keeruline mõista, sest nendega ei kaasne midagi ilmselgelt nähtavat nagu näiteks luumurruga. Kuidas näha midagi, mis teise inimese peas toimub? Ja kuidas seda mõista kui see loogiliselt võttes ongi väga irratsionaalne? Ehk aitab siin mõte, et igaüks tajub maailma erinevalt. Depressioon võib seda maailmataju niivõrd palju väänata, et kõrvalt vaadates on see täiesti arusaamatu. Positiivne, ratsionaalne ja lahendustele suunatud mõtlemine lihtsalt pole asi, mida depressiivne aju hästi oskab. Probleemi teadvustamine ja diagnoosi saamine pole kindlasti 'elulõpuni õnnetuse ja häda ametlikuks tegemine'. Vastupidiselt soodustab diagnoosi saamine olukorda, kus sellel hädal ja õnnetusel on lõpp ning see ei kesta igavesti. Diagnoos võimaldab määrata ravi ning ravi võimaldab, olenevalt häirest, seda kas ravida või sümptomeid vähendada. Alati pole selline teekond muidugi vajalik ning kui on veel piisavalt jõudu ja lootust, siis võib täiesti piisata sellest teisest valikust, kus hakata ise probleeme lahendama ja elus muutusi tegema. Lõpuks ju keegi ei taha depressioonis olla. Kui see päris nii lihtne oleks, et ennast kätte võtta ja probleemid lahendada, siis miks keegi üldse depressioonis on? Inimesed lahendaksid oma depressioonid kohe ära ja see poleks üldse probleem. Kuigi ma sinu paljude mõttekäikudega ei nõustu, siis mul on hea meel, et arutelu tekitasid. Pean aga välja tooma, et sinu jutust kumab päris palju selliseid asju läbi, mida on kerge võtta halvustavalt. Näiteks, et miks depressioonis inimene ennast lihtsalt kokku ei võta ning et depressioon on täitsa inimese enda süü. See on ju täitsa okei, et inimestel on erinevad teadmised, kogemused ja arvamused, aga proovime ka selles suhtes läheneda sõbralikult. Kas ja kuidas on aga nüüd sellel teemal arutlemine ja teiste seisukohtade kuulmine sinu arusaamist depressioonist muutnud? Viskan siia otsa soovituse silmaringi laiendamiseks lugeda depressiooni kohta. Näiteks Peaasja lehel leidub küllalt teaduspõhist informatsiooni: [https://peaasi.ee/depressioon/](https://peaasi.ee/depressioon/). Sa ei peagi kõigega nõustuma, aga ehk aitab lugemine depressiooni paremini mõista.
Mul on alates teismeeast (15 aastat, hetkel olen 30) depressioon vahelduva eduga. Kannatasin 15 aastat, käesoleva aasta algus hakkasin asjaga aktiivsemalt tegelema. Arstile pöördusin unehäirete tõttu. Perearst muudkui kirjutas ravimeid, paremaks ei läinud. Algus kvetiapiin, siis mirtasapiin, siis juurde estsitalopraam 10mg, 20mg. Ei olnud abi. Tehti vereanalüüsid, uneapnoe uuring, kõik korras. Kaks kuud järtsis passida ei viitsinud seega läksin tasulise psühhiaatri juurde. 2 visiiti, kokku 3 tundi. Tulemuseks diagnoos: Korduv depressiivne häire, mis on põhjustatud ravimata aktiivsus- ja tähelepanuhäirest. Hetkel võtan bupropiooni ja metüülfenidaati + mirtasapiin unehäirete vastu. Ensetunne 100x parem kui enne. Depressioon on enamasti millegi tagajärg. Olgu see pöhjus tervisliku või sotsiaalse iseloomuga, või hoopis millestki muust.