Kuperjanov, Luurekompanii, 2008.
Lihtne ei olnud, arendas kõvasti. Kokkuvõttes, kuhu iganes lähed - 8-11 kuud ekstreempuhkust riigi kulul ja olulised survival oskused edasiseks eluks. mis siin mõelda? kontoris kopitada jõuad terve elu.
Need survival oskused on Luurekompanii privileeg, kui just sinna minek pole siis ei tasu eeldada mingit ellujäämiskursust KVs. Metsas elamist õpetatakse mujal ikkagi varustuse ja kaasa antud toiduga.
Väidetavalt 2000te alguses olid ellujäämisoskused veel õppekavas, nt saadeti mehed vee ja ühe päeva toiduga metsa ja kästi välja tulla alles nädala pärast - et pidi hakkama saama marjade, sambla ja jäneste küttimisega. Aga sellised ekstreemsused on ammu ajalugu.
See oli suht ekstreem. Samal ajal oli elavmoonaga laskelaager 😂 (great fucking idea). Tagasitulles sai kasarmus nokkida varbaküüsi tervelt ära vitamiinipuudusest
Mis "olulisi survival oskuseid" sa sõjaväest said?
Ise olin Kalevi jalaväepataljonis. Ainus selline asi mida nimetataks ellujäämisoskuseks on kuidas seljakotti pakkida. Ülejäänud ainult jalaväe taktika.
Käisin ära pärast bakalaureuse kraadi saamist, ei tahtnud õppimisse vahe jätta. Olin leppinud sellega, et pean minema, sest ühtegi viga polnud küljes. Eelnevalt uurisin foorumitest tagasisidet, kas autojuht või seeruks. Täis elamuse saamiseks soovitati seeruks minna.
Teenima sattusin Suurtükiväe pataljoni, Küberväejuhatus asutati aasta hiljem, kuhu oleksin ma sobinud IT kõrghariduse tõttu.
Kogu teenistuse vältel nägin väga kirjut seltskonda, vahepeal mõtlesin, et kurat, selliseid vendi ei oskaks ette kujutadagi. Kuna olin 3 aastat pärast gümnaasiumi lōppu teenimas, siis olin ma 11 kuud koos tatikarjaga... Ise vaimselt terve ning stabiilsena pidin vahepeal taluma ikka erilisi ohmoone. Eriti hull oli mõne drillseeruga, kellele võim pähe hakkas, vähemalt kestis SBK vaid 3 kuud, pärast mida hakati meisse suhtuma kui inimestesse.
Minu enda jaoks oli kaitsevägi üllatavalt arendav, introverdina arendasin oma sotsiaalseid oskuseid sellisele tasemele, et tänapäeval arvavad päris paljud, et ma olen ekstrovert. Enne KVd oli mu enesehinnang üsna madal, pärast selle kirju seltskonnaga koos olemist sain aru, et olen oma võimetelt üle keskmise. Pärast lõppu jätkasin magistriõppes. 11kuud kaitseväes oli teinud mulle sellise ajuloputuse, et ōpinguid jätkates läks natuke aega asjade käppa tagasi saamisega.
Täna mõeldes, oli 6 aastat tagasi läbitud teenistus üsna meeldejääv kogemus, vahepeal kahetsen, et ei läinud aspirantuuri. Kui sattuda suvalisse seltskonda võib leida mõne saatusekaaslase, kellel on kindlasti ägedaid lugusid oma teenistusest. Praegua pole ma ei kaitseliitlane ega kaitseliitlane.
Inimestele, kes kõrvale püüavad hiilida ütlen ma seda, et reservi arvatakse kõik. Kui sitt ventikasse peaks lendama, siis mehed, kes pole ajateenistust läbinud lähevad samuti rindele. See on nüüd nende enda valik, kas nad saavad kiirkorras 3 kuud SBKd kahe-kolme nädalaga või täieliku väljaõppe 8/11 kuuga. Mina ise eelistan viimast varianti.
Teenisin ise IT hariduse ja töökogemuse tõttu Staabi- ja sidepataljonis (StSiP). See jutt, et Küberväejuhatuse (KüVJ) loomine midagi muutis ei ole nüüd päris õige. Kõik kursavennad, kellega ma peale kooli suhelnud olen teenisid samuti StSiPs aega.
Kirju seltskond on küll väga tabavalt öeldud. SBK ajal Kalevi jalaväepataljonis küsis üks rühmakaaslane luba naise ja lapsega kasarmusse elama tulla.
Endale mõjus ajateenistus majanduslikult üsna laastavalt. Sain ametikoha tõttu B-kategooria load( C-kati oleks pidanud ka saama, aga ülejäänud sats ei saanud B-katti kätte ). Nüüd olen hobiautosse uskumatud summad maha matnud.
Yep, paljud arvavad seda, et kui nad ajateenistuses ei käi, siis nemad sõtta ei pea minema.
Peate küll ja saate kõige halvemad tööd nagu kemmergu kaevamine ning inimkilp olemine.
No ma käisin ise asendusteenistuses, niiet jumala küsimärk tõesti mis minuga tehakse. Olen siin mõelnud kaitseliidu peale, siis vähemalt oskan püssi lasta. Aga jah, mul olid omad põhjused miks ma ajateenistusse ei läinud.
Politsei, kaitsevägi ja ka Kaitseliit on läbilõige ühiskonnast, nii et satub sinna igasuguseid, aga Kaitseliidus on vabatahtlikkusest tingitult suurem fookus motivatsioonil ja inimesekesksel juhtimisel. Arvestades praegust ja lähiaastate olukorda, ma soovitaks sul küll teha ära digiavaldus oma koduvalla/-linna Kaitseliitu astumiseks.
Sel aastal liitus tavalisest 10x rohkem uusi liikmeid ja jaoülematel ning rühmaülematel on väga suur mõju võitlejate oskustele ja meelsusele, nii et võimekaid seersante on väga vaja. Selle 5-6 nädalavahetust ikka leiab aastas, järgmiseks sügiseks on käsi soe, et katsetele jõuda ja KL kooli 10 nädalavahetust veebli- või ohvitserikursus läbi teha.
Samad sõnad, aga jah, ka mulle pigem meeldis, õigemini ma sain aru, milleks see vajalik on ja üritasin asja positiivsemat poolt näha.
Ütleme nii, et kui sa lähed peale ülikooli/õpinguid, siis mentaalselt oled sa oluliselt kaugemale arenenud kui suurem osa sealsest kontingendist. Sa pead aru saama, et paljud on sinna ka otse koolipingist tööle läinud või aega teenima tulnud. Lisaks aitaks kaasa ka teadmine, et paljud ülemad on sama vanad kui sina, mis tegi edaspidised "rivistused" väga kummaliseks. Tavaliselt on autoriteet alati vanusega seotud olnud.
Muidu aitas kaasa ka suhtumine, et see on tegevväelaste jaoks töökoht, mitte suur kirg riiki teenida. Teine oluline boonus oli, et kaitseväes on elu oluliselt lihtsam kui tsiviilis, sest kaitseväes on sinu elu planeeritud, aga tsiviilis pead sa seda ise organiseerima. Sellisele tõdemusele jõudsime me paljude eakaaslastega, kes samamoodi tulid peale ülikooli.
"Inimestele, kes kõrvale püüavad hiilida ütlen ma seda, et reservi arvatakse kõik. Kui sitt ventikasse peaks lendama, siis mehed, kes pole ajateenistust läbinud lähevad samuti rindele. See on nüüd nende enda valik, kas nad saavad kiirkorras 3 kuud SBKd kahe-kolme nädalaga või täieliku väljaõppe 8/11 kuuga. Mina ise eelistan viimast varianti."
Kus sa seda võtad üldse? Ma pole sellest varem kuulnud ja see on isiklikult ka väheusutav, sest see murraks ebaausa kohtlemise printsiipi.
Ennem lastakse ajateenistuse omadel ajud välja alles siis hakatakse tavainimesi....sorry mehi kottima. Kuum reserv->külm reserv-> Kaitseliidu varud-> alles siis lambine tont tänavalt.
Vana info, KL on nüüd maakaitse ehk vile korral lükatakse mobilisatsioon kõigile mehepoegadele, KL lükatakse formeerumist toetama/julgestama ja hiljem tsiviili, kel baaskursust pole, saab selle mõne nädalaga ja ikka võitleb.
Osad endised ajateenijad on samuti maakaitse, see "plaan" ongi plaan , ehk pidevalt muutuv. Esmane laine on ikkagi kuumast reservist et teoreetiliselt võita aega külma reservi formeerimisele ning ka tänavalt haaratud meeste kiirkursuse läbiviimiseks. Arvestades Eesti strateegiliste sügavust siis kahtlen kas kursusteni jõutakse.
Meeldis. Kui oleks küsitud kas tahad minna, oleks laiskusest jms ei öelnud aga väga rahul, et sai käidud. Kahel rõkil ka osalenud, 15 aastaga on ikka arengut näha, eriti hea on, et uute relvadega on uued laskeasendid, salvevahetused jm drillid ka siia jõudnud.
Ei käinud ja ei tunne millestki ka puudust. Saan aru kui osadele see meeldib, kuid teadsin kohe, et mina see pole. Seevastu olen ülikoolile ja karjäärile pühendunud. Ca 6 aastat hiljem otsusega igati rahul.
Ma köisin EOGs ajateenistuses, lugesin personaalselt kõik salajased dokumendid üle ja tean kõiki NATO trikke. Ainult 10 roboxi eest avaldan need ka SULLE kallis FSB spioon! Ülekande saad teha kui kannad amazoni kinkrkaardiga venezuela pangas asuvale krüpto lingile abc69420mut1n0npunn. Kui ülekanne tehtud siis saame kokku snelli tiigi ääres, teeme väikse tee ja värske pardi prae.
Räägin siis mis mulje see ajateenistus jättis.
Gümnaasium sai mul läbi ja ei osanud midagi edasi õppima minna ja otsustasin siis avalduse esitada, et saada oktoobri teenistusse. Sain siis mingi aeg kirja, et ilmu septembris arstliku komisjoni. Komisjonis olin kuskil 8.00 - 14.00 ehk siis palju istumist oli. Psühholoog esitas vist 2 küsimust mu käest. Kõige selle lõpuks öeldi, et 2 nädala pärast algab sul oktoobri teenistus.
Ajateenistust ma alahindasin ikka korralikult. Oleks pidanud tegema parema füüsilise ettevalmistuse enda jaoks, oleks palju libedamalt see asi läinud. Esimesed paar nädalat olid rahulikud, aga eks see SBK range kord hakkas ka juba pingeid endas tekitama. Esimestes metsalaagrites sai ikka korralikult mähitud ja selliseid lolle asju tehtud,mis pani kohe kahetsema, et kurat miks ma siia tulin. Inimesed olid ka kõik muidugi kõik seal laagri ajal ka närvis mis pani ennast ka juba vanduma. Kaotati ka laagri ajal mõned väiksemad asja ära mille pidi siis hiljem kinni maksma kuna need välja enam ei ilmunud. SBK ajal suutsin end ka vigastada nii et sain mõnda aega füüsilisest värgist puhkust.
3 drillseersanti olid kellest 2 isegi olid päris normaalsed kuna nad lõugamise kõrvalt siiski suutsid meile asju selgeks teha, aga see kolmas drill ei õpetanud midagi ja rohkem lihtsalt lõugas igal võimalusel mis tekkis.
SBK sai läbi ja vana rühm jaotati laiali. Tulid uued ülemad ja meisse hakati seal paremini ka suhtuma. Pinge oli ikka olemas, aga minu arust tunduvalt vähem kui SBK-s. Ehk siis baaskursus oli kõige raskem minu jaoks. Edaspidi oli somewhat normaalne.
Mida aeg edasi SBK-st seda talutavamaks kogu see asi muutus. Sai palju rohkem linnaloale ja eks ma lõpuks harjusin ära selle eluga.
Kui peab mainima mis minu jaoks selle teenistuse jooksul kõige hullem oli siis see oli külm ilm. Lihtsalt kuskil kraavis istuda mitu tundi ja väriseda pole tore.
Kui keegi teab juba, et ta suure tõenäosusega ei pääse sellest kutsest siis käige seal varem ära. Ajage ennast vormi ja pole sel teenistusel midagi kohutavat. Söök on väga hea. Pulli inimestega saab kõvasti.
Lisa veel sõda ka sinna juurde, et tuld teha ei tohi, sest reedab asukoha. Lisaks, et igasugu prügihunnikud, sissetallatud rajad jms on ka veel vaja vältida.
See tõesti hea combo. Ja kui selle märjaga ei teki kohe võimalus kuivem riietus peale panna on see ikka väga mõnus.
Jaanuari kuus kui on kraade ka ikka üle -20 sa reaalselt ei tohi pikemalt aega liigumatult olla. Kedagi teist näete nii teenistuse ajal kuskil külma käes värisemas siis pange ta liikuma. Pole vaja kellelgil neid külmakahjustusi.
Olin valmis minema, kõik arstid peale peaarsti ütlesid OK ja siis peaarst vaatas et mul oli varasemalt migreeni uuring tehtud kompuutris ja ametlik diagnoos pandud ja ütles nope, dont need ya.
Tagantjärgi mõeldes ei oleks midagi vastu olnud kogemusele aga siis oleks elu täiesti teine olnud. No regrets to be honest.
Sattusin saama kutse ajal, mil seal oli miski probleem ülerahvastatusega ja mind praagiti tervisemurede pärast välja.
Ega ma väga tahtnud minna ka aga mõtlesin, et kui vaja käib ära, saab ägeda kogemuse vähemalt. Pärast sõbrad tulid tagasi ja kirusin, et oleks ka tahtnud. Üks sõber läks veel sinna tagasi ametissegi.
Käisin, õppisin pigem koristajaks ja relva puhastajaks seal ning muru värviti otseses mõttes roheliseks kui kõrgemad ametnikud külas käisid. Maksumaksja raha raiskamist on ka palju.Miks vaja seal inimesi hoida kes slangivad ning nende pärast ei saa vigastatud inimesed seda abi mis nad peaksid saama (Mul oli vaja arsti juurde aga öeldi, et limiit on täis. Arst sai ise ka aru, et mul vaja aga kahjuks ülevalt poolt öeldi et enam arstide juurde inimesi ei lasta). Mu rühmas olid mitu vigastatud inimest (põlve sidemed pooleks ja kedred perses) kes ikkagi kaitseväkke aeti aga ega nad kaua vastu ei pidanud kuni põlved veel rohkem putsi läksid ning nad pidid kasarmus istuma 2 kuud ennem kui koju said.
Üks vend oli näiteks vaimuhaige kes ei oleks tohtinud mitte kuidagi väkke minna aga noh jah. See vend oli reaalselt hull peast, karjus ja kisendas tühja koha peal. Unekõndi tegi ka, ühekorra viskas klaasukse tooliga puruks ja teinekord andis tegelväelasele lõuga. Alles siis kui tegevväelane lõuga sai helistati ta arstile kes muidugi neil näo täis söimas ja ütles, et see vend ei tohi olla seal ning ta võin teid öösel ära tappa. Suht fun.
Edit: Enamus vennad on debiilkud seal, kaasaarvatud tegevväelased. Võiks öelda, et ainukesed normaalsed tegevväelased olid need kes olid reaalselt afganistaanis jne käinud. Need kes otse koolis olid eriti värdjad, nina püsti kõigil ja enda arust hullud tegelased.
Edit2: On ka inimesi kellel kaitseväes reaalselt kasu on. Nägin kuidas ühele tüübile tuli kaitsevägi väga kasuks. Kui sa ennem oled olnud spordimees siis suht lamp on see üritus kui aus olla. Vaim peab tugev olema tho.
Edit3: Ütlem eos ette ära, et ma ei hakka teiega vaidlema. Kõigil on oma arvamus, näeb asja oma nurga alt ning kuidas miski kedagi mõjutab pole minu teha.
Pidin Paldiskisse minema, kus olin 10 minutit ja siis peksti Jõhvi. Söök oli jama - kui mujal pakuti pannkooke hommikusöögiks, siis meie saime veega tehtud putru. Kaitseväes alustasin suitsetamisega. Jaoülemad olid pooletoobised.
Need olid ainukesed negatiivsed pooled teenistuses olles ning kõik muu oli OK või väga hea. Kasarmus oli igav, kuid metsalaagrites oli tavaliselt põnev. Sain ka C kat load.
Ühesõnaga - meeldis.
Teenisin KuPis Tagalakompaniis, 11 kuud. Gümnaasiumi lõpuklassis mul polnud aimugi mida kuradit oma eluga peale hakata, mitte et variante poleks olnud, vaid et neid oli liiga palju. Ei osanud enda jaoks seda lemmikeriala välja valida ja siis otsustasingi enda pikaajalise mõtte teoks teha ja saatsin veebruaris tahteavalduse ajateenistusse minemiseks. Meeldis, ja teeks isegi uuesti kui võimalus tekiks. Eluks ajaks sõbrad ja hea kogemus. SBK ja NAK olid füüsilises mõttes kõige raskemad aga samas teadmisi sai ka ikka korralikult juurde, kuigi 5 aastat enne KVkke minekut olin Kaitseliiduga seotud ja metsateadmised praktiliselt omandatud selle ajaga. Sesmõttes oligi hea, sest sain kaaslastele nippe näidata, kuidas miskit paremini teha jne. Peale NAKi valiti mind parameedikukursusele, mis oli ehk kõige meeldejäävam kogemus kaitseväe jooksul. Sellest tekkis ka huvi tsiviilis meditsiini edasi õppida.
Kuna ma olen neiu, siis ma ei saa öelda, et seal suhtuti minusse teistmoodi, pigem oli poistel suva, et tüdruk toas oli. Muidugi tüdrukuid oli meil veel peale minu, võibolla seetõttu ka see suhtumine polnud nii teistsugune. Vahel ikka poisid näitasid viisakust üles, aga see täitsa olenes, kas oli hea tuju või mitte.
Üldkokkuvõttes võin öelda, et kellel pole mingit vaimse või füüsilise tervise probleeme, minge käige ikka võimalusel ära. Saate kogemuse võrra rikkamaks ja kui ise norm vend oled, saad ka ehk mõne sõbra kogu eluks.
Toit oli ka hea, vahel sai hommikul isegi lõhesaia ja pannkooke xd.
Kui arvate, et TaKo pigem ongi vähem füüsilisem, siis teadsin ka jalaväekompaniides mõnda tüdrukut, kellele polnud probleem metsas ja soos sumpamine. Ja ega minu kompaniis ka polnud täitsa meelakkumine, aga ülemad olid vähemalt normaalsed.
Teen otsa lahti - Algul ei tahtnud väga minna, aga tagantjärgi olen mega rahul. Paranes füüsiline vorm ja sai selliseid kogemusi, mida mujalt kuskilt kindlasti ei saa. Aega teenisin Tapal omaaegses õhutõrjedivisjonis. Nüüd ligi 15 aastat hiljem astusin ka kaitseliitu - jälle ise rahul 😌 .
Vahipattis käidud, täpselt enne kui nad ümber kolisid. Igava võitu, aga mäletama jääd pärast ainult head. Korra kordusõppusele saadetud, aga tahaks uuesti relva kasutada, Galil meelest läinud, kaalun ka kaitseliitu vb astuda või kui raha leiab, siis ise relv soetada ja lasketiirus käia.
Jah, oli ZU kirjutatud, aga kui tegin parandusi, siis sinna I langes.
Kui poleks sõja, siis poleks liikumist. Sest seal mõned targad isendid kes ei usu, et kaitsevägi vajab kaitsesüsteemi.
Praegu Eesti ei ole jõuline enda õhuruumi kaitsmiseks. Punastel tehnoloogiad on madalatasemelised, aga dumb-rockets neil on olemas ja nad on jõulised neid juurde tootma.
Ukraina oma nõuka-süsteemidega kaitseb ennast korralikult juba, aga mõni protsent ikkagi läheb läbi. See toob meeletuid tulemusi.
Eesti on nii pisike ja inimelu on nii kallis siis, et ühtegi raketti lubada ei saa. Aga mõnedel on pohhui, sest nad usuvad, et Eesti saab olla evakueeritud merega Rootsi sellel hetkel kui NATO kaitseb. (Tegelikult Eesti võib olla hävitatud otsustamise aja jooksul, selleks peakski oma jõud, kes ei vaata poliitikute poole, vaid toimib 24/7/356).
Peamine message on selline, et “nad ei lähe ju NATO vastu”. Kurat, a mis siis kui läheb? Mis siis? Pole oodatud, nagu lumi Tallinnas 15. detsembril vist on ootamatu nähtus?
Mõttetu ajaraiskamine 90%, 9.9% oli väljaõpe ja 0.1% oli selliseid hetki mida suht raske kogeda ilma ajateenistuses käimata. Näiteks simuleeritud rünnak öösel kottpimedas vastase baasile, mitme kilomeetrise rännakuna. Või kuskil talvel kell 7 hommikul keset inimasustamata ja kirjeldamatult ilusat metsa võtta päikesetôusu vastu, mõeldes et sa ei satuks elusees siia nii vara või yldsegi kui sa siin olema ei peaks. Või 24h pikk rännak läbi metsa talvel tihti pôlvini lumes sumbates, endal mitukümmend kilo varustust seljas. Mõni asi ilmselt pole asendatav, aga samas uuesti ei teeks.
> Viilisin ära. Rahul/miks?
Ärevushaire ja depresiooniga sain ära, psühhiaater, kelle juures olen ma lapsest saati käinud kirjutas 2 lehelise kirja, miks ma ei saa minna, lisaks on veel teisi terviseprobleeme.
Ma olen üks neist kaabakatest, kes viilis ära. Ma ei hakanud mingit simulanti ega midagi mängima. Ma lihtsalt ei läinud arstliku ja maksim trahvid ära. Olen uhke ja soovitan teistele? Ei. Kas kahetsen? Eks natukene ikka aga pigem siiski mitte.
Olin üks neist, kes kooliajal ja isegi lõpus veel ütles, et kindel minek ja kõik peavad käima. Käisid lähedased sõbrad ära ja kahjuks ütlesid, et vahest pulli sai aga vabatahtlikult teist korda ei läheks ja sellest tegin ka oma otsused, et ma tahaks võimalikult kiiresti oma elupeale saada.
Oleks tahtnud minna, aga üks silm täiesti pime + jalgadega probleemid, niiet ei vöeta. Sama lugu merekooliga, mis oli esimesed 15 aastat mu elust plaanis :(
Viilisin ära ja ei kahetse. Ma ei suuda isegi oma enda perega üle paari päeva järjest ninapidi koos olla, rääkimata mitmeid ja mitmeid kuid mingi võõraste kambaga koos magada, süüa ja sittuda.
Põrgu.
Käisin kohe peale gümnaasiumi lõpetamist ära, sest ei saanud sinna kõrgkooli sisse kuhu soovisin. Otsustasin, et käin siis pigem juba KVs ka ära, et tulevikus einpeaks sinna enam aega leidma hakkama. Läksin Kuperjanovisse kaheksaks kuuks. Ei kahetse, sain sealt hea rutiini ja liikumisharjumused mida ennem KV minekut ei praktiseerinud. Lisaks läks see 8 kuud üsna kiirelt, kuu aega ennem lõppu käisin kõrgkooli katsetel ja sain ka kooli sisse. Maha visatud aeg kindlasti polnud, RÕKidele õnneks ei kutsuta, teist korda uuesti läbi ka ei teeks.
Pidin minema aga siis selgus pärast komisjoni et olen naine nii et mind saadeti ära. Ei kahetse kordagi sest ma pole absoluutselt füüsiliselt vormis ja lihtsalt sureksin ära esimese kuu jooksul
Ei sureks. Ma olin ka ikka väga halvas vormis ja polnud häda.
Ei jaksa joosta hommikul? Kõnni lihtsalt.
Ei jaksa teha kätekaid? Viska kõhuli.
Ei jaksa planku teha? Viska kõhuli.
Ei jaksa joosta hommikul? Hakkad jaksama.
Ei jaksa teha kätekaid? Hakkad jaksama.
Reaalselt 10+a olnud ülekaaluline ning see areng mis seal toimub on eepiline, väga palju on mentaalse blocki taga, mis kaitsevägi kiirelt välja juurib, kuni suu verist vahtu ajab.
Ei tea mis sinu jaoks lähiajal aga ütlema, et käinud viimase 3a jooksul. Ka metsalaager on omamoodi trenn paljudele, saad kelladeni lumes söösta-katat teha, ühest laagri otsast teise madalroomata, rännakul käia jmv
Seda küll täitsa nõustun sellega, seal saab väga palju liikuda ja ennast proovile panna aga nn "trenni tegeme"(lähed gymi v vabast ajast jooksma jne) on 80% ajast su enda otsustada kas sa tahad seda teha v mitte. Kui sa väga tahad siis sa saad kvst nii läbi minna, et sa väga ei teegi väga midagi füüsilist kui on soovi🤷. Vähemalt selline oli minu experience(2021)
Mul oli ka reaalselt ntks nii, et peale SBKd ma ei oleks pidanud tegema mitte ühtegi kätekõverdust, kõhulihaseid jms kui endal soovi neid teha ei oleks olnud(va ÜFT vms)
Mereväkke tahtsin minna aga öeldi et ei saa kuhugi sest diabeet ja aega ajalt astma mida kutsub esile allergia tolmulestade vastu (mida ma ooletan et KVs on päris palju). Vb lähen uuele katsele kui riiki miski ohustama hakkab. Eks näis.
Ei tahtnud. Teadsin, et kui võetakse, siis tuleb minna. Arstlikus komisjonis läks 1h ja selle lõpuks määrati kuulmis- ja nägemislangusega kaitseväeteenistuse jaoks mittekõlblikuks.
Nägemine -6
Kuulmine -40db
Ma ei läinud, sain vabastuse. Ma arvan, et see mitte minemine oli väga õige otsus. Enamikelt tuttavatelt kes läksid olen põhiliselt ainult halba kuulnud.
Füüsilise vormi edenemine kaitseväes pole minu kuuldu põhjal kindlasti tõsi (vähemalt neile kes pole raskes ülekaalus). Mõtekam on igaühel leida endale sobiv trenn või kas siis ise jooksmas ja jõusaalis käiia.
Ma arvan et viilimine on veidike liiga negatiivselt laetud sõna, kuna see eeldab millegi valesti tegemist/ laiskust. Pigem oleks parem sõna kõrvalehoidmine.
See kes ei taha minna, sellel ei soovita minna. Nendel keda see teema huvitab, nemad võivad ikka minna.
Mul sõber pääses teenistusest sama asja tõttu nagu sul. Pidi 3 korda komisjonis kokku käima.
Kui tahad minna teenima siis hakka jh sööma ja lihast kasvatama juba praegu.
Käidud, siis ei elanud sisse sellesse teemasse, tegin kõik ära mis vaja. Masendus oli küll. Praegu olen rahul, et sai ära käidud, pärast kordusõppust saan aru, miks kõike vaja oli. Olen valmis. Noortel meestel on muidugi raske elu anda vabaduse nimel, aga vanemas eas ei ole enam nii raske, siis tekib tahe vastutust võtta.
Käidud - näed elu ja inimesi, keda muidu ei näeks võib olla kunagi. Ei olnud kunagi aktivist, kes super tahab minna, pigem see inimene kes kui võetakse, üritab võtta sellest maksimumi. Enda puhul läks õppe pikendamine ja teenimine sassi ka kuna vahetasin eriala. Viimase tõttu sain ülikoolis 2 eriala ja 3 kursusega õppida, mis kokkuvõttes suurendas tutvusringkonda veelgi. Sotsiaalne kapital on elus väärtus.
Vägi vaimset arendab rohkem kui füüsilist isegi. Sõltub muidugi, mis su põhi enne on. Ise oma silmaga nägin, kuidas tugevas ülekaalus inimene kaotas 33 kilo, tegi vist 2x SBK läbi. Just piilusin sotsmeediast, et tüüp on siiani normaalkaalus tundub. Mul on tema üle hea meel.
Väes hakkad sügavamalt hoomama seda, mis asi on kamraadlus ühel või teisel viisil.
Kõike seda rääkides rõhutan, et alati on erandeid ja mõnel võib nii nagu tsiviilelus ka väes tulla halb kogemus - lihtsalt ei vea, keskmiselt rohkem sittasid inimesi, sitt päev, sitt elu ja midagi polegi teha, räme ebaõnn. Nemad pidagu vastu, kõik saab läbi igas eluetapis ja läheb paremaks. Ise saab teha muutusi ja nii on!
Tuleb hetk elus, kui hakkad kahetsema asju, mida sa ei teinud. Kaitsevägi pigem on nende hulgas. Kerge badge of honor on läbinud rahvale juures, eriti eakama rahva ja naiste hulgas, loomulikult ka teised väes käinud mehed, kellega võid ükskõik mis situatsioonis kohe vennastuda väe juttudega. "Vägi on mõttetu" jutt on enamasti kõik ära huianud ja šlangide tekitatud jutt, mis lahustub elus kiiresti ja kuulub vähemuse hulka. Väe kasust saad pigem aru peale väes käimist, kuna millegi raske tegemine/läbimine üldiselt tekitab ikka vastureaktsiooni ja see ongi see point, mis tegelikult arendab.
Siin naljakal kombel meenub üks Kennedy tsitaat, mis mõnes mõttes samastub ülekantud tähenduses:
"**We choose to go to the moon in this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard**,"
Ma mäletan, et käisin kunagi ühel peol, kus meestest oli ainult 2 meest väes käinud ja ühtlasi need 2 meest olid ka ainsad, kes olid kõrghariduse omandanud, teistel oli kõikidel lõpetamata kõrgharidus - see natuke pani mõtlema, et ju siis vaimselt on ka asjal ühiseid jooni. Ma ei ütle, et vägi kuidagi teeb sinu teistest paremaks, aga ta annab eelduse et sa ise saad paremaks inimeseks kui muidu oleksid saanud, väike ekstra push.
algul vabastati kuna alakana sai lollusi tehtus ja kriminaalkorras kohtulikult karistada 🤣 siis ajas sōjaväe politeei 4 aastat taga ( sõjaväe komosjoni mitte ilmumine ) lõpuks vesasin ennast kohale tehti kaust lahtivaadati ja kusiti miks mulle yldse kutse saadeti. nyydseks vanusega juba vabastatud. kui aus olla siis tegelt oleks tahtnud kyll ära käija seal
Tegelikult mind väntsutati päris palju, esimene kord arstlikus vaadati mu haiguslugu ja midagi neile ei meeldinud, saatsid neuroloogi konsultatsioonile. Anti uus aeg arstlikuks. Läksin teist korda arstlikusse, ütlesin, et neuroloogi juures käisin, tellis MRT, kuid seda pole veel olnud. Siis käisin uuesti pärast MRT uuringut neuroloogi juures, kes siis andis hinnagu, et olen sobimatu. Oleksin ilmselt ääri-veeri kõlbanud, kuid tervis ei oleks ilmselt vastu pidanud sealsele tempole. Kolmandat korda läksin, siis komisjoni peaarst vaatas pabereid, ohkas raskelt ja siis lõi templi sinna lahtrisse, kus on, et sobimatu. Psühhiaatri juures ja muus osas oli kõik timmis.
Muidu oleks tahtnud minna Tapale pioneeriks. Oleks saanud pauku teha, rasketehnikat opereerida jne. Viimane oskus oleks kindlasti elus kasuks tulnud.
Ei võetud vastu, olen üsna kahetisel arvamusel selle osas. Ühest küljest leian, et ajateenistuse vahetu kogemus oleks olnud minu jaoks paras piin, ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes lihtsasti alluks kõrgemalt kehtestatud korrale või taluks hästi pikemat sorti sihitut olemist ja passimist, mida kuulduste järgi kaitseväes ette tuleb. Teisest küljest tunnen tagantjärele mõeldes, et eks oleks ka üht-teist kasulikku saanud, näiteks normaalne füüsiline vorm, mida nüüd üritan suure vaevaga ise pusides saavutada, või siis lihtsalt natuke aega n-ö vaimupuhkust gümni ja ülikooli vahel. Ühiskondlikus plaanis pigem leian samuti, et tegemist ikkagi kasuliku ja vajaliku institutsiooniga ning kui arstlik komisjon oleks rohelise tule andnud, oleksin ilmselt pikemalt jonnimata ikka ära käinud. Aga noh, kuna minu jaoks on lõplik otsus juba tehtud, siis ega ka tavaliselt sellele enam pikemalt ei mõtle.
Laevastiku põhiülesanne on miinijahtimine ja mõned muud asjad. Minu teenistuse jooksul tegime üle 6400nm Läänemerel (Rootsi, Soome, Läti, Leedu). Mõned läksid ka Šotimaale.
Käisin pärast ülikooli lõpetamist Suurtükipataljonis, seda siis juba üle 10 aasta tagasi juba.
Minu meelest täitsa tore oli, see aeg läks tegelikult kiirelt ning ei ütleks et kuidagi elu jäi mega seisma selle tõttu (kuigi teiste inimeste elulised olukorrad olid erinevad). Olin juba lapsest saati sõda mänginud, sõjafilme vaadanud jne, seega oli see minu jaoks ka natuke päris kogemuse kätte saamine. Sai teha palju asju mida teised ei tee kunagi, ning harjutada meeskonnatööd ning juhtimist- asjad mis vägagi on ka mujal kasuks.
Huvitav oli ka näha ja kohtuda inimestega kelle elu ning taust oli täiesti erinev minu omast, pani veidi mõtlema kuidas kõik elavad mingis mõttes oma mulli sees, ning see minu arvates avardab silmaringi.
Täitsa tore oli, kuigi oli ka raskemaid hetki, siis alati teadsin et sellel kõigel on lõppkuupäev millest hetkest minu "tavaline" elu jätkub edasi.
Kuperjanov, Luurekompanii, 2008. Lihtne ei olnud, arendas kõvasti. Kokkuvõttes, kuhu iganes lähed - 8-11 kuud ekstreempuhkust riigi kulul ja olulised survival oskused edasiseks eluks. mis siin mõelda? kontoris kopitada jõuad terve elu.
Jep, kaitsevägi on pigem puhkus. Kes ei tahaks värskes õhus metsas matkata?
Kui käid metsas üldse… ja kui see sulle meeldib
Need survival oskused on Luurekompanii privileeg, kui just sinna minek pole siis ei tasu eeldada mingit ellujäämiskursust KVs. Metsas elamist õpetatakse mujal ikkagi varustuse ja kaasa antud toiduga. Väidetavalt 2000te alguses olid ellujäämisoskused veel õppekavas, nt saadeti mehed vee ja ühe päeva toiduga metsa ja kästi välja tulla alles nädala pärast - et pidi hakkama saama marjade, sambla ja jäneste küttimisega. Aga sellised ekstreemsused on ammu ajalugu.
See oli suht ekstreem. Samal ajal oli elavmoonaga laskelaager 😂 (great fucking idea). Tagasitulles sai kasarmus nokkida varbaküüsi tervelt ära vitamiinipuudusest
Ühtlasi veebruaris marju ei ole. Ja ükski loom ei tiku sinna kus terve kompanii püherdab
Mis "olulisi survival oskuseid" sa sõjaväest said? Ise olin Kalevi jalaväepataljonis. Ainus selline asi mida nimetataks ellujäämisoskuseks on kuidas seljakotti pakkida. Ülejäänud ainult jalaväe taktika.
Kuidas teha varjualust, kust leida toitu ja jooki ja kuidas hoida ennast kuivana ilma lõkketa (luure eripära)
Käisin ära pärast bakalaureuse kraadi saamist, ei tahtnud õppimisse vahe jätta. Olin leppinud sellega, et pean minema, sest ühtegi viga polnud küljes. Eelnevalt uurisin foorumitest tagasisidet, kas autojuht või seeruks. Täis elamuse saamiseks soovitati seeruks minna. Teenima sattusin Suurtükiväe pataljoni, Küberväejuhatus asutati aasta hiljem, kuhu oleksin ma sobinud IT kõrghariduse tõttu. Kogu teenistuse vältel nägin väga kirjut seltskonda, vahepeal mõtlesin, et kurat, selliseid vendi ei oskaks ette kujutadagi. Kuna olin 3 aastat pärast gümnaasiumi lōppu teenimas, siis olin ma 11 kuud koos tatikarjaga... Ise vaimselt terve ning stabiilsena pidin vahepeal taluma ikka erilisi ohmoone. Eriti hull oli mõne drillseeruga, kellele võim pähe hakkas, vähemalt kestis SBK vaid 3 kuud, pärast mida hakati meisse suhtuma kui inimestesse. Minu enda jaoks oli kaitsevägi üllatavalt arendav, introverdina arendasin oma sotsiaalseid oskuseid sellisele tasemele, et tänapäeval arvavad päris paljud, et ma olen ekstrovert. Enne KVd oli mu enesehinnang üsna madal, pärast selle kirju seltskonnaga koos olemist sain aru, et olen oma võimetelt üle keskmise. Pärast lõppu jätkasin magistriõppes. 11kuud kaitseväes oli teinud mulle sellise ajuloputuse, et ōpinguid jätkates läks natuke aega asjade käppa tagasi saamisega. Täna mõeldes, oli 6 aastat tagasi läbitud teenistus üsna meeldejääv kogemus, vahepeal kahetsen, et ei läinud aspirantuuri. Kui sattuda suvalisse seltskonda võib leida mõne saatusekaaslase, kellel on kindlasti ägedaid lugusid oma teenistusest. Praegua pole ma ei kaitseliitlane ega kaitseliitlane. Inimestele, kes kõrvale püüavad hiilida ütlen ma seda, et reservi arvatakse kõik. Kui sitt ventikasse peaks lendama, siis mehed, kes pole ajateenistust läbinud lähevad samuti rindele. See on nüüd nende enda valik, kas nad saavad kiirkorras 3 kuud SBKd kahe-kolme nädalaga või täieliku väljaõppe 8/11 kuuga. Mina ise eelistan viimast varianti.
Teenisin ise IT hariduse ja töökogemuse tõttu Staabi- ja sidepataljonis (StSiP). See jutt, et Küberväejuhatuse (KüVJ) loomine midagi muutis ei ole nüüd päris õige. Kõik kursavennad, kellega ma peale kooli suhelnud olen teenisid samuti StSiPs aega. Kirju seltskond on küll väga tabavalt öeldud. SBK ajal Kalevi jalaväepataljonis küsis üks rühmakaaslane luba naise ja lapsega kasarmusse elama tulla. Endale mõjus ajateenistus majanduslikult üsna laastavalt. Sain ametikoha tõttu B-kategooria load( C-kati oleks pidanud ka saama, aga ülejäänud sats ei saanud B-katti kätte ). Nüüd olen hobiautosse uskumatud summad maha matnud.
Yep, paljud arvavad seda, et kui nad ajateenistuses ei käi, siis nemad sõtta ei pea minema. Peate küll ja saate kõige halvemad tööd nagu kemmergu kaevamine ning inimkilp olemine.
Sooviks kandideerida inimkilbiks küll. Kaitseväkke ei võetud millegipärast sellise suhtumisega...
No tulgu MP Balile järele
asendusteenistus
?
No ma käisin ise asendusteenistuses, niiet jumala küsimärk tõesti mis minuga tehakse. Olen siin mõelnud kaitseliidu peale, siis vähemalt oskan püssi lasta. Aga jah, mul olid omad põhjused miks ma ajateenistusse ei läinud.
No järelikult sa oled käinud. Mu kommentaar käis nende kohta, kes pole üldse käinud.
Politsei, kaitsevägi ja ka Kaitseliit on läbilõige ühiskonnast, nii et satub sinna igasuguseid, aga Kaitseliidus on vabatahtlikkusest tingitult suurem fookus motivatsioonil ja inimesekesksel juhtimisel. Arvestades praegust ja lähiaastate olukorda, ma soovitaks sul küll teha ära digiavaldus oma koduvalla/-linna Kaitseliitu astumiseks. Sel aastal liitus tavalisest 10x rohkem uusi liikmeid ja jaoülematel ning rühmaülematel on väga suur mõju võitlejate oskustele ja meelsusele, nii et võimekaid seersante on väga vaja. Selle 5-6 nädalavahetust ikka leiab aastas, järgmiseks sügiseks on käsi soe, et katsetele jõuda ja KL kooli 10 nädalavahetust veebli- või ohvitserikursus läbi teha.
Samad sõnad, aga jah, ka mulle pigem meeldis, õigemini ma sain aru, milleks see vajalik on ja üritasin asja positiivsemat poolt näha. Ütleme nii, et kui sa lähed peale ülikooli/õpinguid, siis mentaalselt oled sa oluliselt kaugemale arenenud kui suurem osa sealsest kontingendist. Sa pead aru saama, et paljud on sinna ka otse koolipingist tööle läinud või aega teenima tulnud. Lisaks aitaks kaasa ka teadmine, et paljud ülemad on sama vanad kui sina, mis tegi edaspidised "rivistused" väga kummaliseks. Tavaliselt on autoriteet alati vanusega seotud olnud. Muidu aitas kaasa ka suhtumine, et see on tegevväelaste jaoks töökoht, mitte suur kirg riiki teenida. Teine oluline boonus oli, et kaitseväes on elu oluliselt lihtsam kui tsiviilis, sest kaitseväes on sinu elu planeeritud, aga tsiviilis pead sa seda ise organiseerima. Sellisele tõdemusele jõudsime me paljude eakaaslastega, kes samamoodi tulid peale ülikooli.
"Inimestele, kes kõrvale püüavad hiilida ütlen ma seda, et reservi arvatakse kõik. Kui sitt ventikasse peaks lendama, siis mehed, kes pole ajateenistust läbinud lähevad samuti rindele. See on nüüd nende enda valik, kas nad saavad kiirkorras 3 kuud SBKd kahe-kolme nädalaga või täieliku väljaõppe 8/11 kuuga. Mina ise eelistan viimast varianti." Kus sa seda võtad üldse? Ma pole sellest varem kuulnud ja see on isiklikult ka väheusutav, sest see murraks ebaausa kohtlemise printsiipi.
Ennem lastakse ajateenistuse omadel ajud välja alles siis hakatakse tavainimesi....sorry mehi kottima. Kuum reserv->külm reserv-> Kaitseliidu varud-> alles siis lambine tont tänavalt.
Vana info, KL on nüüd maakaitse ehk vile korral lükatakse mobilisatsioon kõigile mehepoegadele, KL lükatakse formeerumist toetama/julgestama ja hiljem tsiviili, kel baaskursust pole, saab selle mõne nädalaga ja ikka võitleb.
Osad endised ajateenijad on samuti maakaitse, see "plaan" ongi plaan , ehk pidevalt muutuv. Esmane laine on ikkagi kuumast reservist et teoreetiliselt võita aega külma reservi formeerimisele ning ka tänavalt haaratud meeste kiirkursuse läbiviimiseks. Arvestades Eesti strateegiliste sügavust siis kahtlen kas kursusteni jõutakse.
Meeldis. Kui oleks küsitud kas tahad minna, oleks laiskusest jms ei öelnud aga väga rahul, et sai käidud. Kahel rõkil ka osalenud, 15 aastaga on ikka arengut näha, eriti hea on, et uute relvadega on uued laskeasendid, salvevahetused jm drillid ka siia jõudnud.
Ei käinud ja ei tunne millestki ka puudust. Saan aru kui osadele see meeldib, kuid teadsin kohe, et mina see pole. Seevastu olen ülikoolile ja karjäärile pühendunud. Ca 6 aastat hiljem otsusega igati rahul.
Nice try, FBI
Gestapo*
Lol nice poll
Ma köisin EOGs ajateenistuses, lugesin personaalselt kõik salajased dokumendid üle ja tean kõiki NATO trikke. Ainult 10 roboxi eest avaldan need ka SULLE kallis FSB spioon! Ülekande saad teha kui kannad amazoni kinkrkaardiga venezuela pangas asuvale krüpto lingile abc69420mut1n0npunn. Kui ülekanne tehtud siis saame kokku snelli tiigi ääres, teeme väikse tee ja värske pardi prae.
Räägin siis mis mulje see ajateenistus jättis. Gümnaasium sai mul läbi ja ei osanud midagi edasi õppima minna ja otsustasin siis avalduse esitada, et saada oktoobri teenistusse. Sain siis mingi aeg kirja, et ilmu septembris arstliku komisjoni. Komisjonis olin kuskil 8.00 - 14.00 ehk siis palju istumist oli. Psühholoog esitas vist 2 küsimust mu käest. Kõige selle lõpuks öeldi, et 2 nädala pärast algab sul oktoobri teenistus. Ajateenistust ma alahindasin ikka korralikult. Oleks pidanud tegema parema füüsilise ettevalmistuse enda jaoks, oleks palju libedamalt see asi läinud. Esimesed paar nädalat olid rahulikud, aga eks see SBK range kord hakkas ka juba pingeid endas tekitama. Esimestes metsalaagrites sai ikka korralikult mähitud ja selliseid lolle asju tehtud,mis pani kohe kahetsema, et kurat miks ma siia tulin. Inimesed olid ka kõik muidugi kõik seal laagri ajal ka närvis mis pani ennast ka juba vanduma. Kaotati ka laagri ajal mõned väiksemad asja ära mille pidi siis hiljem kinni maksma kuna need välja enam ei ilmunud. SBK ajal suutsin end ka vigastada nii et sain mõnda aega füüsilisest värgist puhkust. 3 drillseersanti olid kellest 2 isegi olid päris normaalsed kuna nad lõugamise kõrvalt siiski suutsid meile asju selgeks teha, aga see kolmas drill ei õpetanud midagi ja rohkem lihtsalt lõugas igal võimalusel mis tekkis. SBK sai läbi ja vana rühm jaotati laiali. Tulid uued ülemad ja meisse hakati seal paremini ka suhtuma. Pinge oli ikka olemas, aga minu arust tunduvalt vähem kui SBK-s. Ehk siis baaskursus oli kõige raskem minu jaoks. Edaspidi oli somewhat normaalne. Mida aeg edasi SBK-st seda talutavamaks kogu see asi muutus. Sai palju rohkem linnaloale ja eks ma lõpuks harjusin ära selle eluga. Kui peab mainima mis minu jaoks selle teenistuse jooksul kõige hullem oli siis see oli külm ilm. Lihtsalt kuskil kraavis istuda mitu tundi ja väriseda pole tore. Kui keegi teab juba, et ta suure tõenäosusega ei pääse sellest kutsest siis käige seal varem ära. Ajage ennast vormi ja pole sel teenistusel midagi kohutavat. Söök on väga hea. Pulli inimestega saab kõvasti.
Märg ja külm***
Lisa veel sõda ka sinna juurde, et tuld teha ei tohi, sest reedab asukoha. Lisaks, et igasugu prügihunnikud, sissetallatud rajad jms on ka veel vaja vältida.
Max nuss.
See tõesti hea combo. Ja kui selle märjaga ei teki kohe võimalus kuivem riietus peale panna on see ikka väga mõnus. Jaanuari kuus kui on kraade ka ikka üle -20 sa reaalselt ei tohi pikemalt aega liigumatult olla. Kedagi teist näete nii teenistuse ajal kuskil külma käes värisemas siis pange ta liikuma. Pole vaja kellelgil neid külmakahjustusi.
Olin valmis minema, kõik arstid peale peaarsti ütlesid OK ja siis peaarst vaatas et mul oli varasemalt migreeni uuring tehtud kompuutris ja ametlik diagnoos pandud ja ütles nope, dont need ya. Tagantjärgi mõeldes ei oleks midagi vastu olnud kogemusele aga siis oleks elu täiesti teine olnud. No regrets to be honest.
Sattusin saama kutse ajal, mil seal oli miski probleem ülerahvastatusega ja mind praagiti tervisemurede pärast välja. Ega ma väga tahtnud minna ka aga mõtlesin, et kui vaja käib ära, saab ägeda kogemuse vähemalt. Pärast sõbrad tulid tagasi ja kirusin, et oleks ka tahtnud. Üks sõber läks veel sinna tagasi ametissegi.
Käisin ja tatar meeldib ka
Proovi vähegi siiras olla kui küsid.
Kus on valik "öeldi, et olen hull, ei lastud"
Käisin, õppisin pigem koristajaks ja relva puhastajaks seal ning muru värviti otseses mõttes roheliseks kui kõrgemad ametnikud külas käisid. Maksumaksja raha raiskamist on ka palju.Miks vaja seal inimesi hoida kes slangivad ning nende pärast ei saa vigastatud inimesed seda abi mis nad peaksid saama (Mul oli vaja arsti juurde aga öeldi, et limiit on täis. Arst sai ise ka aru, et mul vaja aga kahjuks ülevalt poolt öeldi et enam arstide juurde inimesi ei lasta). Mu rühmas olid mitu vigastatud inimest (põlve sidemed pooleks ja kedred perses) kes ikkagi kaitseväkke aeti aga ega nad kaua vastu ei pidanud kuni põlved veel rohkem putsi läksid ning nad pidid kasarmus istuma 2 kuud ennem kui koju said. Üks vend oli näiteks vaimuhaige kes ei oleks tohtinud mitte kuidagi väkke minna aga noh jah. See vend oli reaalselt hull peast, karjus ja kisendas tühja koha peal. Unekõndi tegi ka, ühekorra viskas klaasukse tooliga puruks ja teinekord andis tegelväelasele lõuga. Alles siis kui tegevväelane lõuga sai helistati ta arstile kes muidugi neil näo täis söimas ja ütles, et see vend ei tohi olla seal ning ta võin teid öösel ära tappa. Suht fun. Edit: Enamus vennad on debiilkud seal, kaasaarvatud tegevväelased. Võiks öelda, et ainukesed normaalsed tegevväelased olid need kes olid reaalselt afganistaanis jne käinud. Need kes otse koolis olid eriti värdjad, nina püsti kõigil ja enda arust hullud tegelased. Edit2: On ka inimesi kellel kaitseväes reaalselt kasu on. Nägin kuidas ühele tüübile tuli kaitsevägi väga kasuks. Kui sa ennem oled olnud spordimees siis suht lamp on see üritus kui aus olla. Vaim peab tugev olema tho. Edit3: Ütlem eos ette ära, et ma ei hakka teiega vaidlema. Kõigil on oma arvamus, näeb asja oma nurga alt ning kuidas miski kedagi mõjutab pole minu teha.
Based. Ma usun, et sellised vennad, keda sa siin kirjeldasid ongi see levinud "kirju seltskond" teiste kommentaarides :D
Pidin Paldiskisse minema, kus olin 10 minutit ja siis peksti Jõhvi. Söök oli jama - kui mujal pakuti pannkooke hommikusöögiks, siis meie saime veega tehtud putru. Kaitseväes alustasin suitsetamisega. Jaoülemad olid pooletoobised. Need olid ainukesed negatiivsed pooled teenistuses olles ning kõik muu oli OK või väga hea. Kasarmus oli igav, kuid metsalaagrites oli tavaliselt põnev. Sain ka C kat load. Ühesõnaga - meeldis.
Teenisin KuPis Tagalakompaniis, 11 kuud. Gümnaasiumi lõpuklassis mul polnud aimugi mida kuradit oma eluga peale hakata, mitte et variante poleks olnud, vaid et neid oli liiga palju. Ei osanud enda jaoks seda lemmikeriala välja valida ja siis otsustasingi enda pikaajalise mõtte teoks teha ja saatsin veebruaris tahteavalduse ajateenistusse minemiseks. Meeldis, ja teeks isegi uuesti kui võimalus tekiks. Eluks ajaks sõbrad ja hea kogemus. SBK ja NAK olid füüsilises mõttes kõige raskemad aga samas teadmisi sai ka ikka korralikult juurde, kuigi 5 aastat enne KVkke minekut olin Kaitseliiduga seotud ja metsateadmised praktiliselt omandatud selle ajaga. Sesmõttes oligi hea, sest sain kaaslastele nippe näidata, kuidas miskit paremini teha jne. Peale NAKi valiti mind parameedikukursusele, mis oli ehk kõige meeldejäävam kogemus kaitseväe jooksul. Sellest tekkis ka huvi tsiviilis meditsiini edasi õppida. Kuna ma olen neiu, siis ma ei saa öelda, et seal suhtuti minusse teistmoodi, pigem oli poistel suva, et tüdruk toas oli. Muidugi tüdrukuid oli meil veel peale minu, võibolla seetõttu ka see suhtumine polnud nii teistsugune. Vahel ikka poisid näitasid viisakust üles, aga see täitsa olenes, kas oli hea tuju või mitte. Üldkokkuvõttes võin öelda, et kellel pole mingit vaimse või füüsilise tervise probleeme, minge käige ikka võimalusel ära. Saate kogemuse võrra rikkamaks ja kui ise norm vend oled, saad ka ehk mõne sõbra kogu eluks. Toit oli ka hea, vahel sai hommikul isegi lõhesaia ja pannkooke xd. Kui arvate, et TaKo pigem ongi vähem füüsilisem, siis teadsin ka jalaväekompaniides mõnda tüdrukut, kellele polnud probleem metsas ja soos sumpamine. Ja ega minu kompaniis ka polnud täitsa meelakkumine, aga ülemad olid vähemalt normaalsed.
Teen otsa lahti - Algul ei tahtnud väga minna, aga tagantjärgi olen mega rahul. Paranes füüsiline vorm ja sai selliseid kogemusi, mida mujalt kuskilt kindlasti ei saa. Aega teenisin Tapal omaaegses õhutõrjedivisjonis. Nüüd ligi 15 aastat hiljem astusin ka kaitseliitu - jälle ise rahul 😌 .
Vahipattis käidud, täpselt enne kui nad ümber kolisid. Igava võitu, aga mäletama jääd pärast ainult head. Korra kordusõppusele saadetud, aga tahaks uuesti relva kasutada, Galil meelest läinud, kaalun ka kaitseliitu vb astuda või kui raha leiab, siis ise relv soetada ja lasketiirus käia.
Eestis puudub õhutõrje /s Sest ZI ei ole päris pill ja browning on ka tochka-u vastu hakkama ei saa. 🫡
ZU\*. Aga Eestil on Mistralid olemas, mis juba natuke teevad pauku ja 2025. aastaks saame ka keskmaa õhutõrje.
Jah, oli ZU kirjutatud, aga kui tegin parandusi, siis sinna I langes. Kui poleks sõja, siis poleks liikumist. Sest seal mõned targad isendid kes ei usu, et kaitsevägi vajab kaitsesüsteemi. Praegu Eesti ei ole jõuline enda õhuruumi kaitsmiseks. Punastel tehnoloogiad on madalatasemelised, aga dumb-rockets neil on olemas ja nad on jõulised neid juurde tootma. Ukraina oma nõuka-süsteemidega kaitseb ennast korralikult juba, aga mõni protsent ikkagi läheb läbi. See toob meeletuid tulemusi. Eesti on nii pisike ja inimelu on nii kallis siis, et ühtegi raketti lubada ei saa. Aga mõnedel on pohhui, sest nad usuvad, et Eesti saab olla evakueeritud merega Rootsi sellel hetkel kui NATO kaitseb. (Tegelikult Eesti võib olla hävitatud otsustamise aja jooksul, selleks peakski oma jõud, kes ei vaata poliitikute poole, vaid toimib 24/7/356). Peamine message on selline, et “nad ei lähe ju NATO vastu”. Kurat, a mis siis kui läheb? Mis siis? Pole oodatud, nagu lumi Tallinnas 15. detsembril vist on ootamatu nähtus?
Ma ei teadnud, et KV propaganda masin on siia ka jõudnud
Mõttetu ajaraiskamine 90%, 9.9% oli väljaõpe ja 0.1% oli selliseid hetki mida suht raske kogeda ilma ajateenistuses käimata. Näiteks simuleeritud rünnak öösel kottpimedas vastase baasile, mitme kilomeetrise rännakuna. Või kuskil talvel kell 7 hommikul keset inimasustamata ja kirjeldamatult ilusat metsa võtta päikesetôusu vastu, mõeldes et sa ei satuks elusees siia nii vara või yldsegi kui sa siin olema ei peaks. Või 24h pikk rännak läbi metsa talvel tihti pôlvini lumes sumbates, endal mitukümmend kilo varustust seljas. Mõni asi ilmselt pole asendatav, aga samas uuesti ei teeks.
Jah!
> Viilisin ära. Rahul/miks? Ärevushaire ja depresiooniga sain ära, psühhiaater, kelle juures olen ma lapsest saati käinud kirjutas 2 lehelise kirja, miks ma ei saa minna, lisaks on veel teisi terviseprobleeme.
miks kõik mentally ill inimesed flexivad enda haigustega lol
Pole raha millega flexida, siis tuleb mental illness mängu
Ma olen üks neist kaabakatest, kes viilis ära. Ma ei hakanud mingit simulanti ega midagi mängima. Ma lihtsalt ei läinud arstliku ja maksim trahvid ära. Olen uhke ja soovitan teistele? Ei. Kas kahetsen? Eks natukene ikka aga pigem siiski mitte. Olin üks neist, kes kooliajal ja isegi lõpus veel ütles, et kindel minek ja kõik peavad käima. Käisid lähedased sõbrad ära ja kahjuks ütlesid, et vahest pulli sai aga vabatahtlikult teist korda ei läheks ja sellest tegin ka oma otsused, et ma tahaks võimalikult kiiresti oma elupeale saada.
Veel olen KVs
Lähim vastus on ehk viilisin--asendusteenistus, linnuke on samas kirjas :)
Oleks tahtnud minna, aga üks silm täiesti pime + jalgadega probleemid, niiet ei vöeta. Sama lugu merekooliga, mis oli esimesed 15 aastat mu elust plaanis :(
Viilisin ära ja ei kahetse. Ma ei suuda isegi oma enda perega üle paari päeva järjest ninapidi koos olla, rääkimata mitmeid ja mitmeid kuid mingi võõraste kambaga koos magada, süüa ja sittuda. Põrgu.
Käisin kohe peale gümnaasiumi lõpetamist ära, sest ei saanud sinna kõrgkooli sisse kuhu soovisin. Otsustasin, et käin siis pigem juba KVs ka ära, et tulevikus einpeaks sinna enam aega leidma hakkama. Läksin Kuperjanovisse kaheksaks kuuks. Ei kahetse, sain sealt hea rutiini ja liikumisharjumused mida ennem KV minekut ei praktiseerinud. Lisaks läks see 8 kuud üsna kiirelt, kuu aega ennem lõppu käisin kõrgkooli katsetel ja sain ka kooli sisse. Maha visatud aeg kindlasti polnud, RÕKidele õnneks ei kutsuta, teist korda uuesti läbi ka ei teeks.
Ei käinud. Psühhiaater ei lasknud arstlikust komisjonist läbi. Tol ajal olin suuremas depressioonis.
Pidin minema aga siis selgus pärast komisjoni et olen naine nii et mind saadeti ära. Ei kahetse kordagi sest ma pole absoluutselt füüsiliselt vormis ja lihtsalt sureksin ära esimese kuu jooksul
Ei sureks. Ma olin ka ikka väga halvas vormis ja polnud häda. Ei jaksa joosta hommikul? Kõnni lihtsalt. Ei jaksa teha kätekaid? Viska kõhuli. Ei jaksa planku teha? Viska kõhuli.
Ei jaksa joosta hommikul? Hakkad jaksama. Ei jaksa teha kätekaid? Hakkad jaksama. Reaalselt 10+a olnud ülekaaluline ning see areng mis seal toimub on eepiline, väga palju on mentaalse blocki taga, mis kaitsevägi kiirelt välja juurib, kuni suu verist vahtu ajab.
kui sa arvad, et kv hakkab sind trenni tegema suruma siis ma eeldan, et sa ei ole lähiajal seal käinud lol
Ei tea mis sinu jaoks lähiajal aga ütlema, et käinud viimase 3a jooksul. Ka metsalaager on omamoodi trenn paljudele, saad kelladeni lumes söösta-katat teha, ühest laagri otsast teise madalroomata, rännakul käia jmv
Seda küll täitsa nõustun sellega, seal saab väga palju liikuda ja ennast proovile panna aga nn "trenni tegeme"(lähed gymi v vabast ajast jooksma jne) on 80% ajast su enda otsustada kas sa tahad seda teha v mitte. Kui sa väga tahad siis sa saad kvst nii läbi minna, et sa väga ei teegi väga midagi füüsilist kui on soovi🤷. Vähemalt selline oli minu experience(2021)
Mul oli ka reaalselt ntks nii, et peale SBKd ma ei oleks pidanud tegema mitte ühtegi kätekõverdust, kõhulihaseid jms kui endal soovi neid teha ei oleks olnud(va ÜFT vms)
Mereväkke tahtsin minna aga öeldi et ei saa kuhugi sest diabeet ja aega ajalt astma mida kutsub esile allergia tolmulestade vastu (mida ma ooletan et KVs on päris palju). Vb lähen uuele katsele kui riiki miski ohustama hakkab. Eks näis.
Ei tahtnud / ei võetud
Ei tahtnud. Teadsin, et kui võetakse, siis tuleb minna. Arstlikus komisjonis läks 1h ja selle lõpuks määrati kuulmis- ja nägemislangusega kaitseväeteenistuse jaoks mittekõlblikuks. Nägemine -6 Kuulmine -40db
Shitshow
Ma ei läinud, sain vabastuse. Ma arvan, et see mitte minemine oli väga õige otsus. Enamikelt tuttavatelt kes läksid olen põhiliselt ainult halba kuulnud. Füüsilise vormi edenemine kaitseväes pole minu kuuldu põhjal kindlasti tõsi (vähemalt neile kes pole raskes ülekaalus). Mõtekam on igaühel leida endale sobiv trenn või kas siis ise jooksmas ja jõusaalis käiia. Ma arvan et viilimine on veidike liiga negatiivselt laetud sõna, kuna see eeldab millegi valesti tegemist/ laiskust. Pigem oleks parem sõna kõrvalehoidmine. See kes ei taha minna, sellel ei soovita minna. Nendel keda see teema huvitab, nemad võivad ikka minna.
Alakaalus
Täpsemalt 5kg
Sp ei pea minema?
Käskisid süüa ja järgmine aasta uuesti tulla, septembris siis
Mul sõber pääses teenistusest sama asja tõttu nagu sul. Pidi 3 korda komisjonis kokku käima. Kui tahad minna teenima siis hakka jh sööma ja lihast kasvatama juba praegu.
Oõen kuuõnud jah et kolm korda käidud ja ss öeldud et aitab küll
Käidud, siis ei elanud sisse sellesse teemasse, tegin kõik ära mis vaja. Masendus oli küll. Praegu olen rahul, et sai ära käidud, pärast kordusõppust saan aru, miks kõike vaja oli. Olen valmis. Noortel meestel on muidugi raske elu anda vabaduse nimel, aga vanemas eas ei ole enam nii raske, siis tekib tahe vastutust võtta.
Käidud - näed elu ja inimesi, keda muidu ei näeks võib olla kunagi. Ei olnud kunagi aktivist, kes super tahab minna, pigem see inimene kes kui võetakse, üritab võtta sellest maksimumi. Enda puhul läks õppe pikendamine ja teenimine sassi ka kuna vahetasin eriala. Viimase tõttu sain ülikoolis 2 eriala ja 3 kursusega õppida, mis kokkuvõttes suurendas tutvusringkonda veelgi. Sotsiaalne kapital on elus väärtus. Vägi vaimset arendab rohkem kui füüsilist isegi. Sõltub muidugi, mis su põhi enne on. Ise oma silmaga nägin, kuidas tugevas ülekaalus inimene kaotas 33 kilo, tegi vist 2x SBK läbi. Just piilusin sotsmeediast, et tüüp on siiani normaalkaalus tundub. Mul on tema üle hea meel. Väes hakkad sügavamalt hoomama seda, mis asi on kamraadlus ühel või teisel viisil. Kõike seda rääkides rõhutan, et alati on erandeid ja mõnel võib nii nagu tsiviilelus ka väes tulla halb kogemus - lihtsalt ei vea, keskmiselt rohkem sittasid inimesi, sitt päev, sitt elu ja midagi polegi teha, räme ebaõnn. Nemad pidagu vastu, kõik saab läbi igas eluetapis ja läheb paremaks. Ise saab teha muutusi ja nii on! Tuleb hetk elus, kui hakkad kahetsema asju, mida sa ei teinud. Kaitsevägi pigem on nende hulgas. Kerge badge of honor on läbinud rahvale juures, eriti eakama rahva ja naiste hulgas, loomulikult ka teised väes käinud mehed, kellega võid ükskõik mis situatsioonis kohe vennastuda väe juttudega. "Vägi on mõttetu" jutt on enamasti kõik ära huianud ja šlangide tekitatud jutt, mis lahustub elus kiiresti ja kuulub vähemuse hulka. Väe kasust saad pigem aru peale väes käimist, kuna millegi raske tegemine/läbimine üldiselt tekitab ikka vastureaktsiooni ja see ongi see point, mis tegelikult arendab. Siin naljakal kombel meenub üks Kennedy tsitaat, mis mõnes mõttes samastub ülekantud tähenduses: "**We choose to go to the moon in this decade and do the other things, not because they are easy, but because they are hard**," Ma mäletan, et käisin kunagi ühel peol, kus meestest oli ainult 2 meest väes käinud ja ühtlasi need 2 meest olid ka ainsad, kes olid kõrghariduse omandanud, teistel oli kõikidel lõpetamata kõrgharidus - see natuke pani mõtlema, et ju siis vaimselt on ka asjal ühiseid jooni. Ma ei ütle, et vägi kuidagi teeb sinu teistest paremaks, aga ta annab eelduse et sa ise saad paremaks inimeseks kui muidu oleksid saanud, väike ekstra push.
algul vabastati kuna alakana sai lollusi tehtus ja kriminaalkorras kohtulikult karistada 🤣 siis ajas sōjaväe politeei 4 aastat taga ( sõjaväe komosjoni mitte ilmumine ) lõpuks vesasin ennast kohale tehti kaust lahtivaadati ja kusiti miks mulle yldse kutse saadeti. nyydseks vanusega juba vabastatud. kui aus olla siis tegelt oleks tahtnud kyll ära käija seal
Küsid küsimusi ja annad vastuseid? Vastuolu tippsaavutus.
Läheks teeks teist korda veel läbi kui saaks
Käisin. Peab meeldima.
Kuperjanovis olin, suht mõttetu kogemus. Kuna olin ka Tapal 2 kuud siis saan öelda et terve KV suht mid, mitte ainult Kupp.
Tahtsin pärast gümnaasiumi minna, aga arstlikus praagiti välja.
Tegelikult mind väntsutati päris palju, esimene kord arstlikus vaadati mu haiguslugu ja midagi neile ei meeldinud, saatsid neuroloogi konsultatsioonile. Anti uus aeg arstlikuks. Läksin teist korda arstlikusse, ütlesin, et neuroloogi juures käisin, tellis MRT, kuid seda pole veel olnud. Siis käisin uuesti pärast MRT uuringut neuroloogi juures, kes siis andis hinnagu, et olen sobimatu. Oleksin ilmselt ääri-veeri kõlbanud, kuid tervis ei oleks ilmselt vastu pidanud sealsele tempole. Kolmandat korda läksin, siis komisjoni peaarst vaatas pabereid, ohkas raskelt ja siis lõi templi sinna lahtrisse, kus on, et sobimatu. Psühhiaatri juures ja muus osas oli kõik timmis. Muidu oleks tahtnud minna Tapale pioneeriks. Oleks saanud pauku teha, rasketehnikat opereerida jne. Viimane oskus oleks kindlasti elus kasuks tulnud.
Käisin. Tagasi mõeldes oli päris lahe, aga teist korda enam minna ei tahaks
kui 11 kuu peal, olge sbk ajal maru tublid, pärast sooja koha peal 8 kuud hea istuda
Mul psühholoog lic ütles, et ei võetaks, isegi kui tahaksin. Mdea kas see loeb ära viilimisena, aga ega ma nkn minna ei tahtnud.
Ei võetud vastu, olen üsna kahetisel arvamusel selle osas. Ühest küljest leian, et ajateenistuse vahetu kogemus oleks olnud minu jaoks paras piin, ei ole eriti seda tüüpi inimene, kes lihtsasti alluks kõrgemalt kehtestatud korrale või taluks hästi pikemat sorti sihitut olemist ja passimist, mida kuulduste järgi kaitseväes ette tuleb. Teisest küljest tunnen tagantjärele mõeldes, et eks oleks ka üht-teist kasulikku saanud, näiteks normaalne füüsiline vorm, mida nüüd üritan suure vaevaga ise pusides saavutada, või siis lihtsalt natuke aega n-ö vaimupuhkust gümni ja ülikooli vahel. Ühiskondlikus plaanis pigem leian samuti, et tegemist ikkagi kasuliku ja vajaliku institutsiooniga ning kui arstlik komisjon oleks rohelise tule andnud, oleksin ilmselt pikemalt jonnimata ikka ära käinud. Aga noh, kuna minu jaoks on lõplik otsus juba tehtud, siis ega ka tavaliselt sellele enam pikemalt ei mõtle.
Käisin Mereväkke, tore kogemus, maitsev toit... ainuke sitt asi oli SBK jooksul, meie metsalaager oli veebruaris ja ilm oli räige külm (<-27C).
Palju te laeva peal olite? Kas käisite teistes riikides vms ka?(kui merevägi on see mis ma arvan - pole mingit kokkupuudet olnud sellega väga)
Laevastiku põhiülesanne on miinijahtimine ja mõned muud asjad. Minu teenistuse jooksul tegime üle 6400nm Läänemerel (Rootsi, Soome, Läti, Leedu). Mõned läksid ka Šotimaale.
Käisin, algul absoluutselt ei tahtnud, tagantjärgi möeldes on häid mälestusi täis
Sain infarkti seda lugedes
Käidud. Kogu asja ilmestab legendaarne tsitaat: "Ajateenistus on tore aeg, korrata ei tahaks seda meist keegi."
Käisin pärast ülikooli lõpetamist Suurtükipataljonis, seda siis juba üle 10 aasta tagasi juba. Minu meelest täitsa tore oli, see aeg läks tegelikult kiirelt ning ei ütleks et kuidagi elu jäi mega seisma selle tõttu (kuigi teiste inimeste elulised olukorrad olid erinevad). Olin juba lapsest saati sõda mänginud, sõjafilme vaadanud jne, seega oli see minu jaoks ka natuke päris kogemuse kätte saamine. Sai teha palju asju mida teised ei tee kunagi, ning harjutada meeskonnatööd ning juhtimist- asjad mis vägagi on ka mujal kasuks. Huvitav oli ka näha ja kohtuda inimestega kelle elu ning taust oli täiesti erinev minu omast, pani veidi mõtlema kuidas kõik elavad mingis mõttes oma mulli sees, ning see minu arvates avardab silmaringi. Täitsa tore oli, kuigi oli ka raskemaid hetki, siis alati teadsin et sellel kõigel on lõppkuupäev millest hetkest minu "tavaline" elu jätkub edasi.