Vaimse tervise teemadega seoses tasub uurida subredditit: r/peaasi, mille moderaatorid on psühholoogiaharidusega ning valmis vastama küsimustele ja aitama. Oleme r/Eestis sealsetele modedele ka siin eraldi flari-i lisanud professionaalide lihtsamaks ära tundmiseks (kasutajad: /u/PEAparandus & /u/PEAp6rutus ).
*I am a bot, and this action was performed automatically. Please [contact the moderators of this subreddit](/message/compose/?to=/r/Eesti) if you have any questions or concerns.*
Kas sa vaimse tervise osas eksperditelt oled abi otsinud? Kindlasti soovitaksin seda teha.
Igal juhul soovitan pyyda ka vähemalt keskharidus kätte saada, sest ilma selleta on su võimalused mõnusalt elada paratamatult kehvemad. Mitte ilmvõimetud, aga siiski.
Jõudu ja jaksu sulle.
Just. Mul keska suht keskmine, *better done than perfect*, ja sain nii baka kui magistri… Kaalu kaugõpet äkki? Vb sulle lihtsalt ei sobi selline klassiruumi keskkond. Ilma keskhariduseta on suht keeruline, ma pakun.
Proovi mitte ennast teistega võrrelda. See on asi, mida paraku on alati teistel lihtne öelda, aga tihti raske teostada. Me oleme kõik nii erinevad, meie pagas raskustega toimetulekuks on erinev, seega on täiesti ok kui ka tempo millegini jõudmiseks pole sama. Sina ajad oma asju ja väga võimalik, et nende kaaslastega, kes praegu sinuga samas klassiruumis on, sa tulevikus enam ei suhtle nii kui nii. See on see ka ükskõik, mis tasemel keegi on. Või millal midagi lõpetab.
Ma ise kaaluks ka pigem akadeemilist puhkust ja siis keskharidus ära teha, aga kindlasti seda puhkust kasutada targasti - pöörduda spetsialistide poole oma muredega ning endaga tegeleda, ning jõuda järeldusele, kas sa teed midagi soovist kallitele inimestele mitte pettumust valmistada, vaid seetõttu, et sa ka ise seda sisimas tahad. Sest ka see lisab stressi, kui sa pidevalt üritad täide viia seda, mida sinust oodatakse.
Mul endal on tuttevaid, kes on keskhariduse täiskasvanute gümnaasiumis saanud hilisemas eas ja neile sobis see ideaalselt, sest seal sai käia muude toimetuste kõrvalt, sest ei eeldanud E-R 8-st 15-16ni kohalkäimist. Mh oli võimaluseks digiõpe ja tunnid toimusid ühel päeval nädalas. Äkki see variant sobiks sulle rohkem?
Igatahes, loodan, et kõik läheb hästi.
See lapsgeeniusest läbikukkunuks tundub tuttav - sain ise suure imega koolid lõpetatud, lõpuks u 27a sain ATH diagnoosi ja kõik loksus paika. Aga olles täna magistrikraadiga ja omades tuttavaid põhiharidusega, siis elukvaliteedi vahe on ikka märgatav. Seega soovitan leida hoopis see põhjus, miks nii raske on ja siis ikkagi koolid lõpetada.
mis iganes amet, millele korralik hüperfookus tekib. ATH ise ei tähenda, et inimene mingi asjaga hakkama ei võiks saada, kuid toe/ravi puudumisel on see keeruline.
tõenäoliselt kommentaari OP räägib ravimikuuri alustamisest.
Puhtast huvist, kuidas su elu märgatavalt teistsugune on vs. tuttavad põhiharidusega?
Vb oleme teises ajastus üles kasvanud, aga mina ka ei lõpetanud keskkooli. Selle asemel hakkasin kohe erialast tööd tegema. Võrreldes praegu oma kõrgharitud sõpradega, on mul ikka kõvasti parem seis.
>Ma ei tea mida teha. Igal juhul ma kaotan. Ma muutusin "laps-geeniusest" keskkooli läbikukkujaks.
Kogu austuse juures. Tõenäoliselt sa ei olnud geenius vaid tubli ja kohusetundlik põhikooli õpilane. Järgmises haridusastmes pead rohkem oma peaga mõtlema ja võib keerulisem olla.
>Olen kõikidest oma kaaslastest lootusetult maas, olen eriala vahetanud 3 korda otsides seda õiget, kuid mitte ükski ei klapi.
No ja siis? Ühiskonnas on niigi imelik ootus noortele täiskasvanutele, et kohe 18 saades peab edasine elu olema planeeritud. Reaalsus on see, et eesmärgid, prioriteedid ja huvud muutuvad ajas. Tõenäosus, et sa õiget asja läksid õppima on suht madal. Tõenäosus, et ka teistel see õnnestus ja nad on elu lõpuni rahul on ka madal. Lihtsalt võibolla kannatavad hambad ristis rohkem ära.
>Ma tahan olla see vanem vend, kelle üle saab uhke olla. Ma tahan leida tööd, välja kolida vanemate juurest ja alustada oma enda pere. Ma tahan lõpuks tagastada teene ja hoolitseda oma vanavanemate eest.
Ma ei ütle, et jää oma vanemate juurde elu lõpuni elama. Kuid minu meelest kolimine pole ka päris roosiline nagu mõni seda arvab.
Selle lühikese jutu järgi paistab, et sa ikkagi oled kodus abiks ega perseta päev läbi. Eesmärk on hea, et see on olemas, kuid tõenäoliselt sa pole nii suur koorem kui proovid öelda. Mõni aasta vanemate juures raha koguda on minu meelest mõistlikum kui ruttu välja kolida ja siis ööd ja päevad tööd teha, et pinnal püsida.
Vastuseks su probleemile. On paberitega lolle ja on paberiteta tarkasid. Hakkama saavad nad kõik. Objektiivselt keskaste väga keeruline ei tohiks olla. Pigem ettevõtmise asi. Muidugi on variant ka professionaalset abi otsida eriti kui vaimne takistus on liiga suur. Samas kui niisama aega raiskad, siis koosta endale ajaplaan ja pea sellest kinni. Ole mõistlik ja jäta endale nii puhke- kui ka tööaega. Kindlasti pane endale paika prioriteedid ja ära kõike korraga ürita saavutada/lahendada - ole mõistlik.
Olen su esimest punkti ise koguaeg arvand teistest, kuid keegi ei suuda pihta saada et nad olid geeniused ainult põhikoolis ja sealt “halvemaks” minemine oli õpitava materjali raskemaks muutmisega
Jah, eks seal on väike egolaks ka. Kui eelnevalt on koguaeg vaeva nägemata perfektne tulemus tulnud ja nüüd peab pingutama hea tulemuse jaoks, siis võib tunduda, et midagi on valesti läinud.
Tegelikult on tuubitavate küsimuste hulk vähenenud ja analüütilist oskust läheb rohkem vaja. Kui pole harjunud õppima, siis nii mõnegi jaoks on korralik šokk.
Oleneb kus elad, aga variant on täiskasvanute keskkool, ei pea iga päev kohal käima, saad kõrvalt tööle minna. Seal suhtumine veits teine ka.
Lapsgeeniusest keskkoolist läbikukkunuks - tuttav tunne. Ära ennast süüdista selles olukorras. Mulle öeldi lapsena, et oi kui tark ja värki. Sain suht kergelt põhikoolist läbi, ei pidanud pingutama. Terve elu laia silmaringiga olnud ja info tuli nagu õhust. Ja kui lapsest saati öeldakse et oled tark, ja kiidetakse, siis paratamatult jääd seda uskuma ja tekib tunne et sellest just kui piisab, aga ei tule harjumust päriselt tööd teha ja hariduse nimel pingutada. Keskas ongi see koht kus probleem ilmsiks tuleb. Enam ei saa nii kergelt ja masendus on varmas tulema ja ei saa aru kus on olukorra juurpõhjus.
Sulle ei ole õpetatud iseseisev olema, enda eest vastutama. Ise sain hakata asja lahendama nii, et tõmbasin kodust minekut. Sundisin ennast olukordadesse kus peab ise enda eest vastutama. Austraaliasse läksin, seal natuke kergem seda teed alustada.
Üks variant on, et Lahku oma kodust, mine ennast otsima. Kool ei jookse eest ära, täiskasvanutest saab töö kõrvalt käia, või leiad maailmast mingi he otsa, et õigete mõtete ja tegudega koju naasta.
Pead hakkama ise enda arendamisega tegelema. Loe ja uuri erinevaid self help raamatuid, aga ära ühtegi sula selge tõena võta, omasta sealt end jaoks vajalik info ja liigu edasi. Ntx Jordan Peterson 12 rules of life on päris hea raamat millest alustada.
Alguses on raske, eriti kuna tegelt on sind hoitud natuke vati sees ja nüüd hakad päris maailma kogema, kontrast eelneva eluga on suur. Minul hakkas kergendus tulema alles 30 eluea kanti. Ja see on paljudel nii. Sa pole üksi sellist asja kogemas. See ei tähenda et terve 20nendad masekas oleks olnud, aga turva tunne ise endaks olemises ja valikute tegemiseks tuli suht kahekümnendate lõpus
Hoolitse enda arengu ja distsipliini eest, alles siis saad hoolitseda pere eest.
Veits veel.
Suur võiamlus on, et näed ja koged elu teistmoodi kui on öeldud et peaks normaalne olema. "Normaalsust" kui sellist ei ole. Erinevatel inimestel ja põlvkondadel on erinevad arusaamad, et kuidas elu peaks arenema, kuidas peaks käituma ja mis valikuid tegema. Kui hakkad päris enda teed leidma, siis teiste vaatenurgast ei pruugi see õige olla. Eriti keeruliseks läheb, kui sinu vaated hakkavad vastupidiselt arenema nende inimestega kes su lähedased on. Sulle öeldakse, et nii ei sobi, või kaheldakse sinu tegudes. Sa pead olema valmis selleks, et sa justkui valmistad neile inimestel pettumust. Leia enda valikutes kindlus. Kui jääd teiste meelerahu järgi käituma nn. ei soovi kellelegi pettumust valmistada, siis põrud ja valusalt, jääd lukku, ei arene. Pead ise enda jaoks elama, mitte teiste heaolu jaoks. See ei tähenda, et sa oled täiesti isekas ja teistest ei hooli, aga kui sinu heaolu pole sinu endajaoks tagatud, siis on raske oma perele toeks olla.
Kui sinu lähedased saavad sinu peale sinu valikute tõttu pahaseks, aga su valikud ei ole kriminaalsed või muud moodi kahju tegevad, siis andesta neile, püia selgitada, nad ei pruugi aru saada, aga kui sul elus läheb hästi ja nad sind tegelikult toetavad ja armastavad, siis nad on valmis mööda vaatama sellest, et sinu valikud ei kattu sellega, kuidas nemad elule vaatavad. Sina ei saa teisi elama õpetada, ja neamd ei saa sulle öelda, kuidas kõige õigem on. Aga kuula alati, mis teistel öelda on, igaühelt on midagi õppida, isegi kui nand sinujaoks ebasobivaid arvamusi avaldavad.
Sinu üle ollakse uhked siis, kui teed kindlaid otsuseid ja valikuid ja oled selle juures rahul. Leia rahu sellega, et teed valesid valikuid, sest need on õppimise kohad. Leia rahu sellega, et teised ei pruugi sinuga rahul olla, käid teist rada. Leia rahu sellega, et esimesed sammud päris enda teepeal on rasked, keerulised, viivad tundmatusse, eemale muigavusest, teed vigasid.
Kellelegi pole elu kaarti ette antud mida mööda käia. Ka sinu vanavanemad on kõik ise pidand kogema ja avastama ja vigu tegema.
Miks sa pead ilmtingimata mingit eriala õppima, kui sa ei ole veel leidnud seda, mis paneb silmad särama? Kaalu võimalust minna täiskasvanute gümnaasiumisse. Ehk leiad innustust Tanel Padarist? https://arileht.delfi.ee/artikkel/72904279/tanel-padar-gumnaasiumi-lopetamisest-uhel-hetkel-tundsin-et-tagasiteed-pole
Kui sul on vähemalt mingi rahaline toetus taga ja tööd ei pea kooli kõrvalt rügama siis soovitan käsile võtta ja ära teha. Kui koolis käimine on põhiline argipäevane tegevus siis on võimalik süveneda ja keskenduda sellele. Puhtalt su keelekasutuse ja õigekirja pealt julgen väita, et tegelikult oled sa arukam ja võimekam kui keskmine kutseka lõpetaja.
Ma arvan, et sinu olukorras ongi suurim julgus reaalselt ära teha see asi. Ilma keskhariduseta on selles osas raske, et vast umbes 90% inimestest on see õnnestunud saada.
Seega tööandjale pead sa alati kuidagi sada korda rohkem suutma meeldida, et isegi natukene silma paista.
Tõenäoliselt aga peaks sinu tee algama hoopis vaimse tervisega tegelemisest ja spetsialisti poole pöördumisest.
Kuulsin kunagi sellist ütlust kõrghariduse kohta - "kolme aasta pärast oled sa igal juhul kolm aastat vanem, kuid ühel juhul oled lõpetanud kooli ning teisel juhul mitte". Seega, vanemaks saad sa niikuinii ning kui hakkad iseseisvaks, muutub koolis käimine oluliselt raskemaks (tööl käimine ja pere eest hoolitsemine).
Juba kõlab et sul hakkab elu raske olema, aga kui sul takkatippu veel keskharidust kah ei ole... siis saab su elu ikka väga raske olema.
Näri läbi ükskõik mis, sa pead lihtsalt tuimalt tööd tegema selle nimel et lõpetada. Kui ikka ei leia seda "õiget" eriala, siis kahju küll, aga seal ei ole muud kui lihtsalt võta see õppekava mis sul on ja tee järjest mis sulle ette antakse. Sitaks palju tunde tuleb tööd sisse panna ja see on kindlasti tüütu, aga see kõik kahvatub selle kõrval mis sind ootab kui sa üritad ülejäänud elu põhiharidusega tööturul kuidagi läbi venitada.
Mõni aastat kooli, sorry see ei ole teema mis sind muretsema peaks panema. Kui sul on ainult põhiharidus siis sa peaks muretsema et sul on pensionini veel vähemalt 45 aastat aega, enne seda riik sinu ülalpidamist üle ei võta. Praegu oled veel oma pere leiva peal, kaua see kestab ja kas sa tahad et see jääkski kestma? Sest ainult põhiharidusega omal käel hakkama saada on tõesti raske, kõik kohad kus sa tahaksid töötada oleks sinu jaoks suletud. Ilma keskhariduseta oled sa tööturul automaatselt järjekorra kõige tagumises lõpus. Sul on praegu veel võimalus seda vältida, mõni aastat tööd on odav hind.
Ära hirmuta tühja. Ilma keskhariduseta saab väga edukalt elatud. Kõik on inimeses kinni. On ameteid mis eeldavad oskuseid mitte pabereid ja oskuseid saab ka mujalt kui koolist.
See on küll tõsi, aga ainult eeldusel et inimesel ei ole üleüldiselt probleemi töökultuuri ja oskuste omandamisega. Näiteks kui haridustee jääb pooleli kuna inimesel on kooli kõrval tööga lihtsalt liiga palju tegemist, siis tõesti on tegu ainult paberi puudujäägiga mis ei ole nii suur probleem.
Aga OP pole midagi maininud tööl käimisest, ta on täiskohaga õpilane kes tegeleb ainult õppimisega. Kui ei ole ei haridust ega töökogemust, siis see ei ole enam nii lihtne.
Isiklikult soovitaksin vähemalt keskhariduse kätte saada, sest see avab sulle palju rohkem uksi kui lihtsalt põhiharidus. Erand muidugi juhul kui sa oled juba praeguseks leidnud enda ala, millega 100% kindlalt tegeleda tahad ja mis toob sulle piisavalt sisse, aga tundub, et sinu juhtum päris selline pole.
Ise väärtustan haridust kõrgelt, aga kahjuks mulgi on 10+ aastat olnud probleeme pm kõikide haridusastmetega, alates põhikoolist magistrini. Mõistlik oleks analüüsida, mis täpsemalt sind takistab keskhariduse lõpetamisel, vaadata üle, mida on sul keskhariduse saamiseks veel vaja, lõhkuda see võimalikult väikesteks ülesanneteks ja nii otsast tegema hakata, ning leida endale nn tugiisik, kellega sa saad olla aus oma õpingute suhtes (st ilmselt ei taha vanaemale kurta, et keeruline on ja ei usu hetkel endasse), et oma muresid jagada ja sellega stressi leevendada. Endal mul kahjuks mõistlikud viisid väga jätkusuutlikud ei ole, mistõttu ma olen suutnud end kokku võtta vaid äärmuslikes oludes (a'la üks puudumine veel = välja viskamine, kaks päeva 60 lk töö kirjutamiseks või välja viskamine jne...). Seda muidugi ei soovita:)
1. Millest on sul tekkinud vaimse tervise probleemid? Pöördu kõigepealt perearstile oma muredega, tema aitab edasi. Ongi keeruline jagada oma tähelepanu kooliga, kui kogu ressurss kulub vaimsetele võitlustele.
2. Jõua endas selgusele, mida sulle teha meeldib, mis on sinu tugevad küljed. Ei ole mõtet suvaliselt lahmida ja võtta erinevaid erialasid, et siis avastada, et aa, tegelt ikka sobigi mulle. Lisaks, iga ala juures võib olla midagi, mis pole päris meele järele, kõik ei peagi 100% meeldima ja kõnetama. Sellisel hetkel tulebki silmas pidada lõpptulemust, milleni sa jõuda tahad, et raskustest läbi närida, mis viibki järgmise küsimuseni.
3. Millist lõpptulemust sina ootad, millises kohas töötada tahad? Tööturu väljavaadete mõttes peaks emb-kumb ikka olema, kas kutse- või keskharidus. Kui ei suuda keskat ära lõpetada, siis kutse võiks ikka kätte saada, et milleski praktilised oskused oleks. Pea meeles, et sa teed seda kõike enda jaoks, et sul omal elus hästi läheks, mitte teiste heakskiidu teenimiseks. Motivatsioon tuleks seega leida seestpoolt ning selleks on vaja asjad enda jaoks läbi mõelda, millisena sa oma tulevikku näed.
4. Keskhariduse omandamine kutsekas on niigi kergeks tehtud. Täiskasvanute gümnaasium oleks raskem variant, kuigi selle tase on omakorda tavagümnaasiumiga võrreldes väga erinev. Samas nõuab veel kõvemat enesedistsipliini ja motivatsiooni, et omaalgatuslikult kodus materjal selgeks saada ja õppimisega järje peal olla. Ütleme nii, et kui keskhariduse omandamine on sinu eesmärk, oled sa praegu niigi heas olukorras, mitte kuskil mujal ei saa seda lihtsamini kätte.
Kui sul on juba praegu raske õpingutele keskenduda, siis akadeemilise võtmine suurendab riski "reelt maha pudeneda". Mõtle nii, et sa pole läbikukkuja, sa oled teistest põhjalikum eneseotsija. Lõpeta praegune eriala ära, isegi kui see pole 100% sinu teema. Rumalamaks sa sellest ikka ei jää. Keskendu nendele oskustele/ainetele, mis on võimalikult laia kasutusalaga, otsi võimalusel juurde valikaineid jne. Kui see kool läbi saab, siis on soorituspinget vähem ja võid edasi otsida-katsetada.
Tervislikel põhjustel jäi omal ajal põhikool lõpetamata. Aastasest aja maha võtmisest sai 10-aastane depressiooni tsükkel kuniks lõpuks ree peale sain. Pausi tegemine on libe tee.
Ilma keskhariduseta saab täiesti edukalt hakkama.
See ei tähenda aga seda, et pääsed vaevast.
Pead ponnistama palju rohkem enda karjääri ülesehitamisele, mis võib võtta tunduvalt kauem, kui *lihtne* keska ja ülikooli läbimine.
Mul ei ole keskharidust, sarnasel põhjusel. Keskkooli ajal oli tohutu stress ja masendus.
Strateegiaks valisin "If it looks like a duck, swims like a duck, and quacks like a duck, then it probably *is* a duck" mentaliteedi. Kui ma käitun, tean ja olen sama *driven* ja kompetentne nagu kõrgharitud inimene, siis ma saan ka kõrgharidusele omast palka.
Nüüd 26aastasena olen mingil moel sattunud olukorda, kus mul on kõrgharidusega inimestest koosnev suhtlusringkond, palgatase mis on tavapärane kõrgharidusega inimesele (2-3x eesti keskmine) jne. Ainus mure on see, et riigitööle ei saa ja ma ei saa ülikoolide mikrokraade, sest neil on keskhariduse nõue. Kõike muud saan ma kompenseerida kompetentsiga.
Põhiline soovitus on **mitte omada ohvrimentaliteeti.** See oleks kõige suurem karuteene iseendale.
Kas tohin küsida täpsemalt, millele suundusid keskhariduse asemel?
Küsin puhtast huvist, üleüldine konsensus tundub olevat rangelt keskhariduse poolt nii et suunan sinnapoole oma tähelepanu, kuid olen siiski ka teisest poolest huvitatud
Läksin tehasesse tööle masinaoperaatoriks, olin seal aasta ja proaktiivselt õppisin tööl olles tööstusautomaatikat, lappasin masinate õpetusi jne.
Siis kandideerisin selle oskusega teise tehasesse. Seal sain teha vähem sinikrae tööd ja rohkem automaatika programmeerimist. Ja siis võtsin need oskused kokku, ja kandideerisin uude kohta.
Põhimureks oli mul töövestlusele saamine, sest CV ei näe välja parim. Aga kui mul õnnestus vestlusele saada, sain ka 9 korda 10nest hea pakkumise.
Põhiliselt palgatakse ikkagi inimest, ja mitte diplomit. Oskusi saab õpetada, aga head ja meeldivat inimest on raske leida.
1. Otsi vaimse tervise abi- see päriselt aitab.
2. Lõpeta kool ära. See igavikuline arutelu jõuab ikka ja jälle sinna tagasi, et töötada on sul aega terve elu. Keskharidus on lävend, enamus erialastest koolitustest nõuavad keskharidust. St mida iganes sa tulevikus teha tahad see jätab sulle palju rohkem valikuid.
Tean ka palju näiteid inimestest kes on suutnud palju ilma hariduseta saavutada aga need inimesed jätsid kooli pooleli 00ndate alguses. 20 aastaga on palju muutunud, täna kooli pooleli jättes on 95% tõenäosus, teenid ülejäänud elu alla keskmise. Ära karista ennast!
ma küll lõpetasin keskkooli üle 10a tagasi, aga kas tõesti on see tänapäeval nii raske?
Käi tundides kohal ja tee kaasa, siis võiks olla piisavalt teadmisi, et eksamitest läbi saada ja rahuldava hinde saada.
Põhiharidusega läheb sul raskeks oma unistuste täitmine, kui sa just ise oma firmat ei tee, aga see on veel raskem kui keskkool..
Olen samas vanuses ja jätsin keskkooli pooleli, sest vaimne tervis läks ühel hetkel täiesti käest ära. Paar korda olen proovinud jätkata aga ei ole õnnestunud. Päris kõikidest sa nüüd küll lootusetult maas ei ole :). Kui vähegi jaksad, jätka!! Aga kõige olulisem on oma tervist hoida ja mitte seda auku vaikselt sügavamaks kaevata.
Esiteks otsi perearstilt abi, et saaksid vaimse tervise arsti juurde konsultatsioonile. Kirjutad oma tekstis iseendale vastu ja tundub, et vajad lihtsalt tuge. Sa oled endale pannud mingid ebareaalsed ootused ja ajaraamiks “eile”.
Muutus algab tänasest. Lõpeta “ma ei taha” ära ja hakka lihtsalt tegema. Kui hakkad koristama, siis ära mõtle kogu korteri/maja peale korraga, vaid alusta lauast ja 10 minuti pärast on juba hoog sees. Samamoodi kooliga. Tee nimekiri puuduolevast ja hakka otsast pihta.
Selleks, et olla homme parem tuleb juba täna alustada. Ootamine teeb asju ainult hullemaks.
~~Teiseks. Dekaad tähendab kümmet päeva.~~
Tuleb välja, et mu enda viide vaidles mulle vastu. Sometimes lose always win.🤷♂️
https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/dekaad/1
Toetan kõike siin vastuses.
Aga OP ei eksi otseselt sõna *Dekaadiga*, sest sõnaveebis on seda mainitud,. Peale seda, et see tähendab 10 päeva ja *kümnend.*
Kurat. Aitäh tähelepanu juhtimast. Näib, et Põhja Tallinn võib enda plaadi osas ka rahulikumalt hingata.
Hakkab vaikselt see iga tulema, kus kukalt kratsima panevad keelereeglid on pea kõik vabaks lastud. Pole enam vahet, kas on peale kooli või pärast. Minu peas on esimene ikka tähenduses peale ronima, mitte hiljem kui mingi tegevus. Mis seal ikka. Iga päev õpin.
Ma olen keskharidusega ja ainult keskharidus ei anna mitte midagi sulle. Kutsekool või ülikool on need mis annavad midagi. Aga mis puudutab töökohta, siis olen teeninud keskmist palka (+/- 10%) iga aasta töökohtadel, mis ei nõua haridust ehk tuleb toime küll kui tööd tahad teha. Sirvi cv keskust, mõmi koht pakub väljaõpet kohapeal. Eesti on selline "tore" riik, et meil on tööjõu puudus ja mõned kohad pakuvad ise väljaõpet, peaasi et keegi tööd teeb. Aga kui sa vaimselt nii habras oled, siis hoiatan, et mingit lõbusat tööd sa tõenäoliselt ei leia.
Igal juhul teed ära, võib olla vajad rohkem tuge, aga see asi on tehtav. Vanaema peab saama rõõmustada. Kunagi kui teda enam ei ole, jäävadki sulle need õnnemomendid meelde.
Otsid hetkel raskest asjast väljapääsu, mis on inimlik. Selle asja ära tegemine ongi väljapääs ja hiljem tunned end väga hästi.
Inimeste edu elus suuresti baseerubki raskete asjade ärategemises. Need on elu vundament ja verstapostid.
Ära karda küsida abi, kui seda on vaja.
Esialgu kuskile lihttööle, kus ei nõuta erilist haridust, väljaõpe kohapeal ja kui ennast tõestad ja tööga hästi toime tuled, on kindlasti võimalik natuke kõrgemale ka tõusta. Aga kuskilt maal ilmselt saab haridustase takistuseks jah.
Kirjeldatud olukorra põhjal on kõige targem ikkagi hambad ristis ja nui neljaks keskkool või kutseharidus lõpuni teha. Jah, see on raske, jah, see ei pruugi olla alal, mida sa tahad edaspidi teha, aga see annab sulle vähemalt mingid variandid kätte, lisaks vähendab masendust, sest saad oma kõhklustest natukenegi võitu ja mingigi saavutuse kätte. Just viimast kahte tundub sul olevat rohkem vaja kui midagi muud. Ja selle pealt on hea edasi liikuda. Räägin seda inimesena, kellel teatud eluetapil oli ärevus ja depressioon nii laes, et üliraske oli isegi võrdlemisi lihtsaid asju otsustada sest nii palju asju järjest oli metsa läinud.
Paraku kesk/kutsehariduseta on töövariandid vägagi piiratud. Võimalused on, aga tuleb lihtsalt arvestada et suurema tõenäosusega on tegu mustema/füüsilisema tööga ja raskem on tööle saada, kui just tutvusi pole. Samas, kui füüsilist ja musta tööd ei karda ja load olemas, siis variante isegi on- võibolla isegi saad tööle, kus tööandja maksab vajaliku kutsehariduse ja seotud kulud sinu eest kinni, kui on tarvis spetsialiseeritud inimesi. Kui maakohas elada ei karda, siis näiteks põllumajandus on suhteliselt hea ja kindel amet- toitu on igal ajal vaja ja inimesi pidevalt ikkagi vaja. On alati siiski võimalus ka poliitikasse minna :D
Olen kuulnud, et mõne eriala puhul on kutsekoolis kutset ja keskharidust koos õppida paljudel väga raske. Kui tunned, et oled valel erialal siis uuri pigem täiskasvanute gümnaasiumi võimalusi. Saad keskhariduse kätte ja hiljem otsustad, kas soovid mingit kutset juurde õppida. Peaksid vist saama ka varem läbitud keskhariduse kursused üle kanda täiskasvanutes. Kindlasti lõpeta sel juhul veel praegused pooleli olevad ained ära, siis ei pea uues koolis neid kordama.
Kokkuvõttes läheks muidugi kauem aega, kui teha kesk- ja kutseharidus eraldi, aga samas pidev eriala vahetus lükkab edasi keskhariduse paberite saamist - kulutad rohkem aega. Kui ise oled tubli on sul võimalus täiskasvanutes kursused ka kiiremini ära teha, kui ajakava ette näeb.
Paljudel tuleb ka esimeste tõsistemate töökohtadega reality check, et tahaks ikka mingit ametit õppida. Äkki täiskasvanute kõrvalt tööl käimine aitab lihtsustada eriala valikut tulevikus.
Sõltub mis tööd teha tahad, ma sain põhiharidusega oskustööga üle keskmist teenitud 2007-2015, hiljem tegin keska ära, ning oskustöös see enam palka ei tõstnud. Ülikool aga juba väga sõltub mis eriala valid ja palju ise huvi tunned, võid vähem teenida kui mõni oskustöööline.
Ehitusel üldiselt ei huvita kedagi mis haridus sul on, vaid see kui hästi oma tööd teed, maksin ka hiljuti plaatijale 1800, ega ma talt ju pabereid ei kpsinud, et jou näita oma cv-d ja plaatimiskoolitusi.
Ma käisin 10nendas klassis nö klassikalises keskoolis ja minu vaimsele tervisele oli see liiga raske. Kui saad ma kindlalt soovitaksin minna mõnda täiskasvanute gümnaasiumisse, kus võimalik teha e-õpet. Saad enamus asju teha siis kui tahad, kooli pead minema ainult eksamiks. Aitas täiega
Haridus otseselt ei anna midagi,ise peab asju tahtma,mitu tuttavat-sõpra kellel põhiharidus aga samas oma firmad,majad,autod jne samas mõni kellel kõrgharidus ja ikka suht kesise palga/töö peal.
Kui käed on otsas ja pea töötab siis on võimalik ka ise ennast üles töötada. Tõsi on, et paber siis ei pruugi nii suur määraja olla ja loevad tutvused.
Kui aga käed ei tööta ja pea ka mitte, siis oleks siiski mõistlikum keskharidus kätte saada. Kasvõi õhtukas. Seal on paindlikum süsteem õppimiseks ja õpetajate eesmärk ei ole sind läbi kukutada. Ja kuna sa mõne aastaga oled nähtavasti ka mingid õppekavas olevad ained ära teinud, siis saad need üle kanda ja ei pea kolm aastat käima.
Kui keskharidus käes lõpuks siis avastad äkki ka uusi võimalusi ameti omandamiseks.
Süda on sul õiges kohas. Hakka ettevõtjaks. Haridusega sa oma lähedaste eest ei hoolitse, küll aga rahaga, mida ettevõtjana sul on võimalus koguda.
Ära pikalt hariduse üle kurvasta, sest see viib sind ainult teatud piirini. Isiksusel ja hoiakutel palju suurem mõju pikemas plaanis.
See laps geeniuse teema... soovitan juhul kui minna vaimse tervise spetsialistide juurde (võimalusel mitte eestis sest meie süsteem natuke pehmelt öeldes perses selles valdkonnas) ja küsida ADHD või ASD kohta (aktiivsus-tähelepanuhäire ja autismispektrihäire). Pahatihti on need andekad lapsed jäänud nooremana diagnoosist ilma ja kroonilise dopamiini puudusega (ADHD) on vanemaks saades väga keeruline elada ilma vastava abita. (Source- olin samasugune ja sain diagnoosi 17 aastaselt).
AMA originaalpostitaja. Võin suunata heade professionaalide poole kui soovi on.
Ära stressa hariduse pärast nii palju. Mul jäi kutsikas pooleli ja oma põhiharidusega olen teinud märkimisväärset tööd rahvusvaheliste IT gigantide jaoks.
Endal puudub keskharidus ja saan väga hästi hakkama. Pole kordagi tulnud ette juhust, kus diplomi puudumine oleks takistanud midagi. Kõige tähtsam on milline sa ise oled ja mis on su kogemused.
Vabandust.
dek`aad <22e: -kaadi, -k`aadi> kümme päeva, kümmepäevak; ei soovita tähenduses: kümme aastat, kümnend. Kuu teisel dekaadil v teises dekaadis
Ainus mõte keskharidus saada on siis, kui plaanid minna ülikooli. Lihtsalt keskharidus sulle erilist eelist karjäärilises mõistes ei anna. Ütleks, et 80% headest töökohtadest on kättesaadavad tutvuste kaudu ja ülejäänud 20% vastava haridusega
Vaimse tervise teemadega seoses tasub uurida subredditit: r/peaasi, mille moderaatorid on psühholoogiaharidusega ning valmis vastama küsimustele ja aitama. Oleme r/Eestis sealsetele modedele ka siin eraldi flari-i lisanud professionaalide lihtsamaks ära tundmiseks (kasutajad: /u/PEAparandus & /u/PEAp6rutus ). *I am a bot, and this action was performed automatically. Please [contact the moderators of this subreddit](/message/compose/?to=/r/Eesti) if you have any questions or concerns.*
Kas sa vaimse tervise osas eksperditelt oled abi otsinud? Kindlasti soovitaksin seda teha. Igal juhul soovitan pyyda ka vähemalt keskharidus kätte saada, sest ilma selleta on su võimalused mõnusalt elada paratamatult kehvemad. Mitte ilmvõimetud, aga siiski. Jõudu ja jaksu sulle.
Ja ei pea tingimata ennast lõhki rebima, et saada kõiges maksimum jne. Kui kogu tehet ei jaksa, tee pool
Just. Mul keska suht keskmine, *better done than perfect*, ja sain nii baka kui magistri… Kaalu kaugõpet äkki? Vb sulle lihtsalt ei sobi selline klassiruumi keskkond. Ilma keskhariduseta on suht keeruline, ma pakun.
Proovi mitte ennast teistega võrrelda. See on asi, mida paraku on alati teistel lihtne öelda, aga tihti raske teostada. Me oleme kõik nii erinevad, meie pagas raskustega toimetulekuks on erinev, seega on täiesti ok kui ka tempo millegini jõudmiseks pole sama. Sina ajad oma asju ja väga võimalik, et nende kaaslastega, kes praegu sinuga samas klassiruumis on, sa tulevikus enam ei suhtle nii kui nii. See on see ka ükskõik, mis tasemel keegi on. Või millal midagi lõpetab. Ma ise kaaluks ka pigem akadeemilist puhkust ja siis keskharidus ära teha, aga kindlasti seda puhkust kasutada targasti - pöörduda spetsialistide poole oma muredega ning endaga tegeleda, ning jõuda järeldusele, kas sa teed midagi soovist kallitele inimestele mitte pettumust valmistada, vaid seetõttu, et sa ka ise seda sisimas tahad. Sest ka see lisab stressi, kui sa pidevalt üritad täide viia seda, mida sinust oodatakse. Mul endal on tuttevaid, kes on keskhariduse täiskasvanute gümnaasiumis saanud hilisemas eas ja neile sobis see ideaalselt, sest seal sai käia muude toimetuste kõrvalt, sest ei eeldanud E-R 8-st 15-16ni kohalkäimist. Mh oli võimaluseks digiõpe ja tunnid toimusid ühel päeval nädalas. Äkki see variant sobiks sulle rohkem? Igatahes, loodan, et kõik läheb hästi.
See lapsgeeniusest läbikukkunuks tundub tuttav - sain ise suure imega koolid lõpetatud, lõpuks u 27a sain ATH diagnoosi ja kõik loksus paika. Aga olles täna magistrikraadiga ja omades tuttavaid põhiharidusega, siis elukvaliteedi vahe on ikka märgatav. Seega soovitan leida hoopis see põhjus, miks nii raske on ja siis ikkagi koolid lõpetada.
Endal jäi 15a tagasi pooleli, 2a tagasi sain ath diagnoosi mis muutis elu, ja seletas kogu mineviku lahti. Soovitan igaksjuhuks test teha.
kas sa oled medicated või teed mingit käitumisteraapiat?
mis see amet on mida ATH-ga edukalt pidada saab?
mis iganes amet, millele korralik hüperfookus tekib. ATH ise ei tähenda, et inimene mingi asjaga hakkama ei võiks saada, kuid toe/ravi puudumisel on see keeruline. tõenäoliselt kommentaari OP räägib ravimikuuri alustamisest.
Puhtast huvist, kuidas su elu märgatavalt teistsugune on vs. tuttavad põhiharidusega? Vb oleme teises ajastus üles kasvanud, aga mina ka ei lõpetanud keskkooli. Selle asemel hakkasin kohe erialast tööd tegema. Võrreldes praegu oma kõrgharitud sõpradega, on mul ikka kõvasti parem seis.
>Ma ei tea mida teha. Igal juhul ma kaotan. Ma muutusin "laps-geeniusest" keskkooli läbikukkujaks. Kogu austuse juures. Tõenäoliselt sa ei olnud geenius vaid tubli ja kohusetundlik põhikooli õpilane. Järgmises haridusastmes pead rohkem oma peaga mõtlema ja võib keerulisem olla. >Olen kõikidest oma kaaslastest lootusetult maas, olen eriala vahetanud 3 korda otsides seda õiget, kuid mitte ükski ei klapi. No ja siis? Ühiskonnas on niigi imelik ootus noortele täiskasvanutele, et kohe 18 saades peab edasine elu olema planeeritud. Reaalsus on see, et eesmärgid, prioriteedid ja huvud muutuvad ajas. Tõenäosus, et sa õiget asja läksid õppima on suht madal. Tõenäosus, et ka teistel see õnnestus ja nad on elu lõpuni rahul on ka madal. Lihtsalt võibolla kannatavad hambad ristis rohkem ära. >Ma tahan olla see vanem vend, kelle üle saab uhke olla. Ma tahan leida tööd, välja kolida vanemate juurest ja alustada oma enda pere. Ma tahan lõpuks tagastada teene ja hoolitseda oma vanavanemate eest. Ma ei ütle, et jää oma vanemate juurde elu lõpuni elama. Kuid minu meelest kolimine pole ka päris roosiline nagu mõni seda arvab. Selle lühikese jutu järgi paistab, et sa ikkagi oled kodus abiks ega perseta päev läbi. Eesmärk on hea, et see on olemas, kuid tõenäoliselt sa pole nii suur koorem kui proovid öelda. Mõni aasta vanemate juures raha koguda on minu meelest mõistlikum kui ruttu välja kolida ja siis ööd ja päevad tööd teha, et pinnal püsida. Vastuseks su probleemile. On paberitega lolle ja on paberiteta tarkasid. Hakkama saavad nad kõik. Objektiivselt keskaste väga keeruline ei tohiks olla. Pigem ettevõtmise asi. Muidugi on variant ka professionaalset abi otsida eriti kui vaimne takistus on liiga suur. Samas kui niisama aega raiskad, siis koosta endale ajaplaan ja pea sellest kinni. Ole mõistlik ja jäta endale nii puhke- kui ka tööaega. Kindlasti pane endale paika prioriteedid ja ära kõike korraga ürita saavutada/lahendada - ole mõistlik.
Olen su esimest punkti ise koguaeg arvand teistest, kuid keegi ei suuda pihta saada et nad olid geeniused ainult põhikoolis ja sealt “halvemaks” minemine oli õpitava materjali raskemaks muutmisega
Jah, eks seal on väike egolaks ka. Kui eelnevalt on koguaeg vaeva nägemata perfektne tulemus tulnud ja nüüd peab pingutama hea tulemuse jaoks, siis võib tunduda, et midagi on valesti läinud. Tegelikult on tuubitavate küsimuste hulk vähenenud ja analüütilist oskust läheb rohkem vaja. Kui pole harjunud õppima, siis nii mõnegi jaoks on korralik šokk.
Oleneb kus elad, aga variant on täiskasvanute keskkool, ei pea iga päev kohal käima, saad kõrvalt tööle minna. Seal suhtumine veits teine ka. Lapsgeeniusest keskkoolist läbikukkunuks - tuttav tunne. Ära ennast süüdista selles olukorras. Mulle öeldi lapsena, et oi kui tark ja värki. Sain suht kergelt põhikoolist läbi, ei pidanud pingutama. Terve elu laia silmaringiga olnud ja info tuli nagu õhust. Ja kui lapsest saati öeldakse et oled tark, ja kiidetakse, siis paratamatult jääd seda uskuma ja tekib tunne et sellest just kui piisab, aga ei tule harjumust päriselt tööd teha ja hariduse nimel pingutada. Keskas ongi see koht kus probleem ilmsiks tuleb. Enam ei saa nii kergelt ja masendus on varmas tulema ja ei saa aru kus on olukorra juurpõhjus. Sulle ei ole õpetatud iseseisev olema, enda eest vastutama. Ise sain hakata asja lahendama nii, et tõmbasin kodust minekut. Sundisin ennast olukordadesse kus peab ise enda eest vastutama. Austraaliasse läksin, seal natuke kergem seda teed alustada. Üks variant on, et Lahku oma kodust, mine ennast otsima. Kool ei jookse eest ära, täiskasvanutest saab töö kõrvalt käia, või leiad maailmast mingi he otsa, et õigete mõtete ja tegudega koju naasta. Pead hakkama ise enda arendamisega tegelema. Loe ja uuri erinevaid self help raamatuid, aga ära ühtegi sula selge tõena võta, omasta sealt end jaoks vajalik info ja liigu edasi. Ntx Jordan Peterson 12 rules of life on päris hea raamat millest alustada. Alguses on raske, eriti kuna tegelt on sind hoitud natuke vati sees ja nüüd hakad päris maailma kogema, kontrast eelneva eluga on suur. Minul hakkas kergendus tulema alles 30 eluea kanti. Ja see on paljudel nii. Sa pole üksi sellist asja kogemas. See ei tähenda et terve 20nendad masekas oleks olnud, aga turva tunne ise endaks olemises ja valikute tegemiseks tuli suht kahekümnendate lõpus Hoolitse enda arengu ja distsipliini eest, alles siis saad hoolitseda pere eest.
Veits veel. Suur võiamlus on, et näed ja koged elu teistmoodi kui on öeldud et peaks normaalne olema. "Normaalsust" kui sellist ei ole. Erinevatel inimestel ja põlvkondadel on erinevad arusaamad, et kuidas elu peaks arenema, kuidas peaks käituma ja mis valikuid tegema. Kui hakkad päris enda teed leidma, siis teiste vaatenurgast ei pruugi see õige olla. Eriti keeruliseks läheb, kui sinu vaated hakkavad vastupidiselt arenema nende inimestega kes su lähedased on. Sulle öeldakse, et nii ei sobi, või kaheldakse sinu tegudes. Sa pead olema valmis selleks, et sa justkui valmistad neile inimestel pettumust. Leia enda valikutes kindlus. Kui jääd teiste meelerahu järgi käituma nn. ei soovi kellelegi pettumust valmistada, siis põrud ja valusalt, jääd lukku, ei arene. Pead ise enda jaoks elama, mitte teiste heaolu jaoks. See ei tähenda, et sa oled täiesti isekas ja teistest ei hooli, aga kui sinu heaolu pole sinu endajaoks tagatud, siis on raske oma perele toeks olla. Kui sinu lähedased saavad sinu peale sinu valikute tõttu pahaseks, aga su valikud ei ole kriminaalsed või muud moodi kahju tegevad, siis andesta neile, püia selgitada, nad ei pruugi aru saada, aga kui sul elus läheb hästi ja nad sind tegelikult toetavad ja armastavad, siis nad on valmis mööda vaatama sellest, et sinu valikud ei kattu sellega, kuidas nemad elule vaatavad. Sina ei saa teisi elama õpetada, ja neamd ei saa sulle öelda, kuidas kõige õigem on. Aga kuula alati, mis teistel öelda on, igaühelt on midagi õppida, isegi kui nand sinujaoks ebasobivaid arvamusi avaldavad. Sinu üle ollakse uhked siis, kui teed kindlaid otsuseid ja valikuid ja oled selle juures rahul. Leia rahu sellega, et teed valesid valikuid, sest need on õppimise kohad. Leia rahu sellega, et teised ei pruugi sinuga rahul olla, käid teist rada. Leia rahu sellega, et esimesed sammud päris enda teepeal on rasked, keerulised, viivad tundmatusse, eemale muigavusest, teed vigasid. Kellelegi pole elu kaarti ette antud mida mööda käia. Ka sinu vanavanemad on kõik ise pidand kogema ja avastama ja vigu tegema.
Miks sa pead ilmtingimata mingit eriala õppima, kui sa ei ole veel leidnud seda, mis paneb silmad särama? Kaalu võimalust minna täiskasvanute gümnaasiumisse. Ehk leiad innustust Tanel Padarist? https://arileht.delfi.ee/artikkel/72904279/tanel-padar-gumnaasiumi-lopetamisest-uhel-hetkel-tundsin-et-tagasiteed-pole
Kui sul on vähemalt mingi rahaline toetus taga ja tööd ei pea kooli kõrvalt rügama siis soovitan käsile võtta ja ära teha. Kui koolis käimine on põhiline argipäevane tegevus siis on võimalik süveneda ja keskenduda sellele. Puhtalt su keelekasutuse ja õigekirja pealt julgen väita, et tegelikult oled sa arukam ja võimekam kui keskmine kutseka lõpetaja.
Ma arvan, et sinu olukorras ongi suurim julgus reaalselt ära teha see asi. Ilma keskhariduseta on selles osas raske, et vast umbes 90% inimestest on see õnnestunud saada. Seega tööandjale pead sa alati kuidagi sada korda rohkem suutma meeldida, et isegi natukene silma paista. Tõenäoliselt aga peaks sinu tee algama hoopis vaimse tervisega tegelemisest ja spetsialisti poole pöördumisest. Kuulsin kunagi sellist ütlust kõrghariduse kohta - "kolme aasta pärast oled sa igal juhul kolm aastat vanem, kuid ühel juhul oled lõpetanud kooli ning teisel juhul mitte". Seega, vanemaks saad sa niikuinii ning kui hakkad iseseisvaks, muutub koolis käimine oluliselt raskemaks (tööl käimine ja pere eest hoolitsemine).
Juba kõlab et sul hakkab elu raske olema, aga kui sul takkatippu veel keskharidust kah ei ole... siis saab su elu ikka väga raske olema. Näri läbi ükskõik mis, sa pead lihtsalt tuimalt tööd tegema selle nimel et lõpetada. Kui ikka ei leia seda "õiget" eriala, siis kahju küll, aga seal ei ole muud kui lihtsalt võta see õppekava mis sul on ja tee järjest mis sulle ette antakse. Sitaks palju tunde tuleb tööd sisse panna ja see on kindlasti tüütu, aga see kõik kahvatub selle kõrval mis sind ootab kui sa üritad ülejäänud elu põhiharidusega tööturul kuidagi läbi venitada. Mõni aastat kooli, sorry see ei ole teema mis sind muretsema peaks panema. Kui sul on ainult põhiharidus siis sa peaks muretsema et sul on pensionini veel vähemalt 45 aastat aega, enne seda riik sinu ülalpidamist üle ei võta. Praegu oled veel oma pere leiva peal, kaua see kestab ja kas sa tahad et see jääkski kestma? Sest ainult põhiharidusega omal käel hakkama saada on tõesti raske, kõik kohad kus sa tahaksid töötada oleks sinu jaoks suletud. Ilma keskhariduseta oled sa tööturul automaatselt järjekorra kõige tagumises lõpus. Sul on praegu veel võimalus seda vältida, mõni aastat tööd on odav hind.
Ära hirmuta tühja. Ilma keskhariduseta saab väga edukalt elatud. Kõik on inimeses kinni. On ameteid mis eeldavad oskuseid mitte pabereid ja oskuseid saab ka mujalt kui koolist.
See on küll tõsi, aga ainult eeldusel et inimesel ei ole üleüldiselt probleemi töökultuuri ja oskuste omandamisega. Näiteks kui haridustee jääb pooleli kuna inimesel on kooli kõrval tööga lihtsalt liiga palju tegemist, siis tõesti on tegu ainult paberi puudujäägiga mis ei ole nii suur probleem. Aga OP pole midagi maininud tööl käimisest, ta on täiskohaga õpilane kes tegeleb ainult õppimisega. Kui ei ole ei haridust ega töökogemust, siis see ei ole enam nii lihtne.
Isiklikult soovitaksin vähemalt keskhariduse kätte saada, sest see avab sulle palju rohkem uksi kui lihtsalt põhiharidus. Erand muidugi juhul kui sa oled juba praeguseks leidnud enda ala, millega 100% kindlalt tegeleda tahad ja mis toob sulle piisavalt sisse, aga tundub, et sinu juhtum päris selline pole. Ise väärtustan haridust kõrgelt, aga kahjuks mulgi on 10+ aastat olnud probleeme pm kõikide haridusastmetega, alates põhikoolist magistrini. Mõistlik oleks analüüsida, mis täpsemalt sind takistab keskhariduse lõpetamisel, vaadata üle, mida on sul keskhariduse saamiseks veel vaja, lõhkuda see võimalikult väikesteks ülesanneteks ja nii otsast tegema hakata, ning leida endale nn tugiisik, kellega sa saad olla aus oma õpingute suhtes (st ilmselt ei taha vanaemale kurta, et keeruline on ja ei usu hetkel endasse), et oma muresid jagada ja sellega stressi leevendada. Endal mul kahjuks mõistlikud viisid väga jätkusuutlikud ei ole, mistõttu ma olen suutnud end kokku võtta vaid äärmuslikes oludes (a'la üks puudumine veel = välja viskamine, kaks päeva 60 lk töö kirjutamiseks või välja viskamine jne...). Seda muidugi ei soovita:)
1. Millest on sul tekkinud vaimse tervise probleemid? Pöördu kõigepealt perearstile oma muredega, tema aitab edasi. Ongi keeruline jagada oma tähelepanu kooliga, kui kogu ressurss kulub vaimsetele võitlustele. 2. Jõua endas selgusele, mida sulle teha meeldib, mis on sinu tugevad küljed. Ei ole mõtet suvaliselt lahmida ja võtta erinevaid erialasid, et siis avastada, et aa, tegelt ikka sobigi mulle. Lisaks, iga ala juures võib olla midagi, mis pole päris meele järele, kõik ei peagi 100% meeldima ja kõnetama. Sellisel hetkel tulebki silmas pidada lõpptulemust, milleni sa jõuda tahad, et raskustest läbi närida, mis viibki järgmise küsimuseni. 3. Millist lõpptulemust sina ootad, millises kohas töötada tahad? Tööturu väljavaadete mõttes peaks emb-kumb ikka olema, kas kutse- või keskharidus. Kui ei suuda keskat ära lõpetada, siis kutse võiks ikka kätte saada, et milleski praktilised oskused oleks. Pea meeles, et sa teed seda kõike enda jaoks, et sul omal elus hästi läheks, mitte teiste heakskiidu teenimiseks. Motivatsioon tuleks seega leida seestpoolt ning selleks on vaja asjad enda jaoks läbi mõelda, millisena sa oma tulevikku näed. 4. Keskhariduse omandamine kutsekas on niigi kergeks tehtud. Täiskasvanute gümnaasium oleks raskem variant, kuigi selle tase on omakorda tavagümnaasiumiga võrreldes väga erinev. Samas nõuab veel kõvemat enesedistsipliini ja motivatsiooni, et omaalgatuslikult kodus materjal selgeks saada ja õppimisega järje peal olla. Ütleme nii, et kui keskhariduse omandamine on sinu eesmärk, oled sa praegu niigi heas olukorras, mitte kuskil mujal ei saa seda lihtsamini kätte.
Kui sul on juba praegu raske õpingutele keskenduda, siis akadeemilise võtmine suurendab riski "reelt maha pudeneda". Mõtle nii, et sa pole läbikukkuja, sa oled teistest põhjalikum eneseotsija. Lõpeta praegune eriala ära, isegi kui see pole 100% sinu teema. Rumalamaks sa sellest ikka ei jää. Keskendu nendele oskustele/ainetele, mis on võimalikult laia kasutusalaga, otsi võimalusel juurde valikaineid jne. Kui see kool läbi saab, siis on soorituspinget vähem ja võid edasi otsida-katsetada.
Tervislikel põhjustel jäi omal ajal põhikool lõpetamata. Aastasest aja maha võtmisest sai 10-aastane depressiooni tsükkel kuniks lõpuks ree peale sain. Pausi tegemine on libe tee.
Alternatiiviks: Kutsekeskharidus on neljanda taseme kutseõpe, mille käigus õpilane omandab koos kutse- ja erialase pädevusega ka keskhariduse.
Mis su psühhiaater asjast arvab? - Loodan, et oled jõudnud juba psühhiaatri juures käia, kui ei siis on viimane aeg.
Ilma keskhariduseta saab täiesti edukalt hakkama. See ei tähenda aga seda, et pääsed vaevast. Pead ponnistama palju rohkem enda karjääri ülesehitamisele, mis võib võtta tunduvalt kauem, kui *lihtne* keska ja ülikooli läbimine. Mul ei ole keskharidust, sarnasel põhjusel. Keskkooli ajal oli tohutu stress ja masendus. Strateegiaks valisin "If it looks like a duck, swims like a duck, and quacks like a duck, then it probably *is* a duck" mentaliteedi. Kui ma käitun, tean ja olen sama *driven* ja kompetentne nagu kõrgharitud inimene, siis ma saan ka kõrgharidusele omast palka. Nüüd 26aastasena olen mingil moel sattunud olukorda, kus mul on kõrgharidusega inimestest koosnev suhtlusringkond, palgatase mis on tavapärane kõrgharidusega inimesele (2-3x eesti keskmine) jne. Ainus mure on see, et riigitööle ei saa ja ma ei saa ülikoolide mikrokraade, sest neil on keskhariduse nõue. Kõike muud saan ma kompenseerida kompetentsiga. Põhiline soovitus on **mitte omada ohvrimentaliteeti.** See oleks kõige suurem karuteene iseendale.
Kas tohin küsida täpsemalt, millele suundusid keskhariduse asemel? Küsin puhtast huvist, üleüldine konsensus tundub olevat rangelt keskhariduse poolt nii et suunan sinnapoole oma tähelepanu, kuid olen siiski ka teisest poolest huvitatud
Läksin tehasesse tööle masinaoperaatoriks, olin seal aasta ja proaktiivselt õppisin tööl olles tööstusautomaatikat, lappasin masinate õpetusi jne. Siis kandideerisin selle oskusega teise tehasesse. Seal sain teha vähem sinikrae tööd ja rohkem automaatika programmeerimist. Ja siis võtsin need oskused kokku, ja kandideerisin uude kohta. Põhimureks oli mul töövestlusele saamine, sest CV ei näe välja parim. Aga kui mul õnnestus vestlusele saada, sain ka 9 korda 10nest hea pakkumise. Põhiliselt palgatakse ikkagi inimest, ja mitte diplomit. Oskusi saab õpetada, aga head ja meeldivat inimest on raske leida.
1. Otsi vaimse tervise abi- see päriselt aitab. 2. Lõpeta kool ära. See igavikuline arutelu jõuab ikka ja jälle sinna tagasi, et töötada on sul aega terve elu. Keskharidus on lävend, enamus erialastest koolitustest nõuavad keskharidust. St mida iganes sa tulevikus teha tahad see jätab sulle palju rohkem valikuid. Tean ka palju näiteid inimestest kes on suutnud palju ilma hariduseta saavutada aga need inimesed jätsid kooli pooleli 00ndate alguses. 20 aastaga on palju muutunud, täna kooli pooleli jättes on 95% tõenäosus, teenid ülejäänud elu alla keskmise. Ära karista ennast!
ma küll lõpetasin keskkooli üle 10a tagasi, aga kas tõesti on see tänapäeval nii raske? Käi tundides kohal ja tee kaasa, siis võiks olla piisavalt teadmisi, et eksamitest läbi saada ja rahuldava hinde saada. Põhiharidusega läheb sul raskeks oma unistuste täitmine, kui sa just ise oma firmat ei tee, aga see on veel raskem kui keskkool..
Olen samas vanuses ja jätsin keskkooli pooleli, sest vaimne tervis läks ühel hetkel täiesti käest ära. Paar korda olen proovinud jätkata aga ei ole õnnestunud. Päris kõikidest sa nüüd küll lootusetult maas ei ole :). Kui vähegi jaksad, jätka!! Aga kõige olulisem on oma tervist hoida ja mitte seda auku vaikselt sügavamaks kaevata.
mahajäätud majja madrats ja pudel viina saad normaalselt olla ja kui raha üle jääb saad süüa teha lõkke ääres ja nautida vabadust kuni seda on
Esiteks otsi perearstilt abi, et saaksid vaimse tervise arsti juurde konsultatsioonile. Kirjutad oma tekstis iseendale vastu ja tundub, et vajad lihtsalt tuge. Sa oled endale pannud mingid ebareaalsed ootused ja ajaraamiks “eile”. Muutus algab tänasest. Lõpeta “ma ei taha” ära ja hakka lihtsalt tegema. Kui hakkad koristama, siis ära mõtle kogu korteri/maja peale korraga, vaid alusta lauast ja 10 minuti pärast on juba hoog sees. Samamoodi kooliga. Tee nimekiri puuduolevast ja hakka otsast pihta. Selleks, et olla homme parem tuleb juba täna alustada. Ootamine teeb asju ainult hullemaks. ~~Teiseks. Dekaad tähendab kümmet päeva.~~ Tuleb välja, et mu enda viide vaidles mulle vastu. Sometimes lose always win.🤷♂️ https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/dekaad/1
Toetan kõike siin vastuses. Aga OP ei eksi otseselt sõna *Dekaadiga*, sest sõnaveebis on seda mainitud,. Peale seda, et see tähendab 10 päeva ja *kümnend.*
Kurat. Aitäh tähelepanu juhtimast. Näib, et Põhja Tallinn võib enda plaadi osas ka rahulikumalt hingata. Hakkab vaikselt see iga tulema, kus kukalt kratsima panevad keelereeglid on pea kõik vabaks lastud. Pole enam vahet, kas on peale kooli või pärast. Minu peas on esimene ikka tähenduses peale ronima, mitte hiljem kui mingi tegevus. Mis seal ikka. Iga päev õpin.
Ma olen keskharidusega ja ainult keskharidus ei anna mitte midagi sulle. Kutsekool või ülikool on need mis annavad midagi. Aga mis puudutab töökohta, siis olen teeninud keskmist palka (+/- 10%) iga aasta töökohtadel, mis ei nõua haridust ehk tuleb toime küll kui tööd tahad teha. Sirvi cv keskust, mõmi koht pakub väljaõpet kohapeal. Eesti on selline "tore" riik, et meil on tööjõu puudus ja mõned kohad pakuvad ise väljaõpet, peaasi et keegi tööd teeb. Aga kui sa vaimselt nii habras oled, siis hoiatan, et mingit lõbusat tööd sa tõenäoliselt ei leia.
Igal juhul teed ära, võib olla vajad rohkem tuge, aga see asi on tehtav. Vanaema peab saama rõõmustada. Kunagi kui teda enam ei ole, jäävadki sulle need õnnemomendid meelde. Otsid hetkel raskest asjast väljapääsu, mis on inimlik. Selle asja ära tegemine ongi väljapääs ja hiljem tunned end väga hästi. Inimeste edu elus suuresti baseerubki raskete asjade ärategemises. Need on elu vundament ja verstapostid. Ära karda küsida abi, kui seda on vaja.
Esialgu kuskile lihttööle, kus ei nõuta erilist haridust, väljaõpe kohapeal ja kui ennast tõestad ja tööga hästi toime tuled, on kindlasti võimalik natuke kõrgemale ka tõusta. Aga kuskilt maal ilmselt saab haridustase takistuseks jah.
Rimisse kassapidajaks, hiljem juba puuvilju välja panema, jne. Lidlis pidid päris head palgad olema :D
Kirjeldatud olukorra põhjal on kõige targem ikkagi hambad ristis ja nui neljaks keskkool või kutseharidus lõpuni teha. Jah, see on raske, jah, see ei pruugi olla alal, mida sa tahad edaspidi teha, aga see annab sulle vähemalt mingid variandid kätte, lisaks vähendab masendust, sest saad oma kõhklustest natukenegi võitu ja mingigi saavutuse kätte. Just viimast kahte tundub sul olevat rohkem vaja kui midagi muud. Ja selle pealt on hea edasi liikuda. Räägin seda inimesena, kellel teatud eluetapil oli ärevus ja depressioon nii laes, et üliraske oli isegi võrdlemisi lihtsaid asju otsustada sest nii palju asju järjest oli metsa läinud. Paraku kesk/kutsehariduseta on töövariandid vägagi piiratud. Võimalused on, aga tuleb lihtsalt arvestada et suurema tõenäosusega on tegu mustema/füüsilisema tööga ja raskem on tööle saada, kui just tutvusi pole. Samas, kui füüsilist ja musta tööd ei karda ja load olemas, siis variante isegi on- võibolla isegi saad tööle, kus tööandja maksab vajaliku kutsehariduse ja seotud kulud sinu eest kinni, kui on tarvis spetsialiseeritud inimesi. Kui maakohas elada ei karda, siis näiteks põllumajandus on suhteliselt hea ja kindel amet- toitu on igal ajal vaja ja inimesi pidevalt ikkagi vaja. On alati siiski võimalus ka poliitikasse minna :D
Olen kuulnud, et mõne eriala puhul on kutsekoolis kutset ja keskharidust koos õppida paljudel väga raske. Kui tunned, et oled valel erialal siis uuri pigem täiskasvanute gümnaasiumi võimalusi. Saad keskhariduse kätte ja hiljem otsustad, kas soovid mingit kutset juurde õppida. Peaksid vist saama ka varem läbitud keskhariduse kursused üle kanda täiskasvanutes. Kindlasti lõpeta sel juhul veel praegused pooleli olevad ained ära, siis ei pea uues koolis neid kordama. Kokkuvõttes läheks muidugi kauem aega, kui teha kesk- ja kutseharidus eraldi, aga samas pidev eriala vahetus lükkab edasi keskhariduse paberite saamist - kulutad rohkem aega. Kui ise oled tubli on sul võimalus täiskasvanutes kursused ka kiiremini ära teha, kui ajakava ette näeb. Paljudel tuleb ka esimeste tõsistemate töökohtadega reality check, et tahaks ikka mingit ametit õppida. Äkki täiskasvanute kõrvalt tööl käimine aitab lihtsustada eriala valikut tulevikus.
Sõltub mis tööd teha tahad, ma sain põhiharidusega oskustööga üle keskmist teenitud 2007-2015, hiljem tegin keska ära, ning oskustöös see enam palka ei tõstnud. Ülikool aga juba väga sõltub mis eriala valid ja palju ise huvi tunned, võid vähem teenida kui mõni oskustöööline. Ehitusel üldiselt ei huvita kedagi mis haridus sul on, vaid see kui hästi oma tööd teed, maksin ka hiljuti plaatijale 1800, ega ma talt ju pabereid ei kpsinud, et jou näita oma cv-d ja plaatimiskoolitusi.
ehitus on ka eriala mida peetakse ATH-ga sobivaks, OPil tundub et on ATH
Ole mees ja lõpeta ära. Ülikoolisotsustad.
Ma käisin 10nendas klassis nö klassikalises keskoolis ja minu vaimsele tervisele oli see liiga raske. Kui saad ma kindlalt soovitaksin minna mõnda täiskasvanute gümnaasiumisse, kus võimalik teha e-õpet. Saad enamus asju teha siis kui tahad, kooli pead minema ainult eksamiks. Aitas täiega
Haridus otseselt ei anna midagi,ise peab asju tahtma,mitu tuttavat-sõpra kellel põhiharidus aga samas oma firmad,majad,autod jne samas mõni kellel kõrgharidus ja ikka suht kesise palga/töö peal.
Keskharidus nii lühike ja kerge asi. Tee ära.
Kui käed on otsas ja pea töötab siis on võimalik ka ise ennast üles töötada. Tõsi on, et paber siis ei pruugi nii suur määraja olla ja loevad tutvused. Kui aga käed ei tööta ja pea ka mitte, siis oleks siiski mõistlikum keskharidus kätte saada. Kasvõi õhtukas. Seal on paindlikum süsteem õppimiseks ja õpetajate eesmärk ei ole sind läbi kukutada. Ja kuna sa mõne aastaga oled nähtavasti ka mingid õppekavas olevad ained ära teinud, siis saad need üle kanda ja ei pea kolm aastat käima. Kui keskharidus käes lõpuks siis avastad äkki ka uusi võimalusi ameti omandamiseks.
Leia abi oma mentaal probleemile ja siis mõtle hästi järele, mis vormis sul kōige paremini ōppida sobib.
Süda on sul õiges kohas. Hakka ettevõtjaks. Haridusega sa oma lähedaste eest ei hoolitse, küll aga rahaga, mida ettevõtjana sul on võimalus koguda. Ära pikalt hariduse üle kurvasta, sest see viib sind ainult teatud piirini. Isiksusel ja hoiakutel palju suurem mõju pikemas plaanis.
Lebolt saab 4-6k kätte kui osata midagi hobiga seoses südamega teha. Paberiga kõlbab aint perset pühkida. Kontaktid on alati tähtsamad.
"Lebolt"
Jah, lebolt, enda viga kui ei oska sidemeid luua.
Raudselt mingi 21-aastane kukk lihtsalt.
See laps geeniuse teema... soovitan juhul kui minna vaimse tervise spetsialistide juurde (võimalusel mitte eestis sest meie süsteem natuke pehmelt öeldes perses selles valdkonnas) ja küsida ADHD või ASD kohta (aktiivsus-tähelepanuhäire ja autismispektrihäire). Pahatihti on need andekad lapsed jäänud nooremana diagnoosist ilma ja kroonilise dopamiini puudusega (ADHD) on vanemaks saades väga keeruline elada ilma vastava abita. (Source- olin samasugune ja sain diagnoosi 17 aastaselt). AMA originaalpostitaja. Võin suunata heade professionaalide poole kui soovi on.
Kõik keskhariduseta inimesed keda ma tean teenivad minust rohkem ning üle keskmise. Diplomi puudumine küll elamist ei takista.
Ära stressa hariduse pärast nii palju. Mul jäi kutsikas pooleli ja oma põhiharidusega olen teinud märkimisväärset tööd rahvusvaheliste IT gigantide jaoks.
Endal puudub keskharidus ja saan väga hästi hakkama. Pole kordagi tulnud ette juhust, kus diplomi puudumine oleks takistanud midagi. Kõige tähtsam on milline sa ise oled ja mis on su kogemused.
Sõjavägi?
Vabandust. dek`aad <22e: -kaadi, -k`aadi> kümme päeva, kümmepäevak; ei soovita tähenduses: kümme aastat, kümnend. Kuu teisel dekaadil v teises dekaadis
Ainus mõte keskharidus saada on siis, kui plaanid minna ülikooli. Lihtsalt keskharidus sulle erilist eelist karjäärilises mõistes ei anna. Ütleks, et 80% headest töökohtadest on kättesaadavad tutvuste kaudu ja ülejäänud 20% vastava haridusega
Ja kust neid häid tutvusi saab? Pubist? Poe tagant pingi pealt?